Kuutamohiihto

Täna siis sain sündima selline lugu, et me käisime järvejääl suusatamas. Kiuruveel on vana traditsioon pidada maha järvejääl ühiskondlik suusatamine. Selle raames sai lasta enda suusad tasuta määrida. Kuna me aga polnud varased, siis istusime ja ootasime tunnikese enne kui me suusad said määritud. Aga see tasus ära. Libisemine oli super. Nii me siis kõik neljakesi suundusimegi spordikeskuse juurest järvejää suunas. Järvejääle oli paras laskumine. Madli otsustas suusad alt ära võtta ja ohutult alla kõndida. No, pime ju oli ja hästi ei näinud teed. Kuu luusis pilve taga ja küünlaid oli alguses hõredamalt. Mii aga tegi vuu ja sõitis otsejoones teelt välja. Ta oli ühe suusaga natuke kinni jäänud, tõttasin appi. Aga võta näpust. Mina vajusin põlvini lumme. Mii välja õngitsetud saime jätkata teed. Järvelt vaadates on linn hoopis teist nägu. Linnatuled ja maanteetuled teiselpool järve. Valgustatud kirik ning järveäärsed majad. Kuu piilumas pilve tagant. Küünaldega valgustatud lai suusarada. Kiired lapsed, memmed, taadid, emmed, issid vuhisemas uisusammul mööda. Libisemine oli hea ning paaristõugetegagi sai hea hoo sisse. Teel kohtasime ka Madli klassiõde ja tema ema ning õde. Hanna - Madli klassiõe ema rääkis, kuidas oli lubanud lastele kuusuusatamisele tulla aga nutt kippus peale, kui jope ei läinud hästi eest kinni ja kummardades ei ulatunud suusasidemeteni. Siiski lõpuks sai jope kinni pressitud ja suusadki jalga. Hanna on muideks 33. nädalat rase. Oh, kus aeg lendab! Alles see oli kui Hanna rõõmustas, et neil on suur uudis, tita tulekul. Nii me siis vaikselt libisesime esimese morsijoogi paigani. Saarekesel oli soe morss ja lõke, kus vorstikesi teha. Hanna oli varustatud ning lapsed küpsetasid 4 peale 2 vorsti. Kõhud täis sai tagasi libisetud. Taevas oli selginenud ja särasid tuhanded tähed. Täiskuu valgustas lumiseid lagendikke. Tee läks küll veel  kilomeetreid edasi, kuid kell juba pea 8 ning lastel varsti uneaeg. Muidugi räägiti, et kogu 9 km ei saanud enam sõita Honkajärvellä pidavat olema vesi jää peal. Siiski vanad mehed suusamäärimise juures meenutasid, kuidas ikka üks talv sai pikalt mõtiskletud ja siis kilekotid jalgade otsa tõmmatud ja sõidetud nii, et vesi lõi üle suusasaapa. Soomlased, talv ja talisport...

Seiklused maal ja merel

Neile, kes veel ei tea, siis käisin jälle korraks Eestis. Kolmapäeval juba kella 11 ajal hakkasin end töölt minema sättima. Indrek viis mu Iisalmi ning sain sealt kenasti rongile. Kuopios oli ümberistumine Pendolinole ning reis nagu edenes. Aga mingi jama oli uste sulgumisega ja juba Kuopiost sõitsime oma 15 min hiljem välja. Eriti ei tekianud muret. Seda juhtub pidevalt ning kogu aeg kõik laabub. Iste oli mugav ja nett hea. Tegin slaide uurimistöö projekti ettekandeks ning muudki. Umbes tund enne määratud kohalejõudmise aega tekkis väike mure. Mul oli ju ideaalne reisiplaan. Rong jõuab 17:48, tramm läheb 17:51 ning chek-in laevale suletakse 18:10. Jõuab! Ideaalne! Siiski... rong ei saa hetkegi hiljaka jääda. Hakkas juba tekkima kahtlusi, et äkki peab takso võtma. Aga me olime 20 min ajakavast maas, isegi see ei päästaks. Huvitav, mis saab mu broneeringust, kui ma ei jõua laevale? Pean uue pileti ostma? Otsustasin helistada. Siiski ei suutnud leida oma broneeringu numbrit. Ning tuli lõpuks välja, et mul ei olegi broneeringut. Paistab, et olin mõelnud ja kaalunud plusse-miinuseid ning kindlalt otsustasin osta aga unustasin. Väga hea! Ei ole vähemalt raha kaotamise muret. Siiski kuidas järgmise laevaga on? Läheb 21:30 ja jõuab 23:30 ning viimane buss Tartusse läheb 23:59. Jõuab! Ja laevapilet on 29 euro. Ka ok.

Nii ma siis istusin muretult edasi, kahetsus südames, et õekest ei näe.

Järku aga tekkis mõte: võibolla on odav hind vaid netist broneerides. Otustasin ära osta. Hops-hops ja vuolaa! Nüüd on pilet juba 26 euri. Äkki peaks veel ootama? Siiski nii libedale teele ma ei läinud. Ostsin pileti. 

Nii ma siis jõudsin Helsingisse umbes samal ajal kui laev väljus. Jalutasin sadamasse ja ootasin seal paar tundi. Kott oli suur ning väga ei viitsinud ka muud teha. Nagu ikka laevas on metsikult halb nett. Ning siis oli selline tühi, imelik aeg. Tallinnas nägin Silja Euroopat sadamas meie kõrval. Helistasin Airle, et jõudsin kohale. Siis tellisin takso. Teate küll, et sadamast võttes on 4 korda kallim ja kiirustasin bussijaama, kus aga selgus, et see buss sõidab ainult N, R, L. Siis oli kolmapäev. Nii ma siis olin seal südaööl päälinna buusijaamas, mis pannakse tunni aja pärast kinnining buss läheb alles hommikul. 

Õnneks on meil wifi kõikjal. Nii ma siis saingi leitud hosteli. Hakkasin minema, kuid see paistis ikka ilgelt kaugel. Veel suuremaks õnneks on mul õde, kes leidis mulle lähemale hosteli ja juhendas kohelejõudmist ka.

Hosteliks siis Tallinna teeninduskooli ühika hostel. Sinna jõudnud arvas väike valvuritädi, et olen sealne asukas. Ma ütlesin, et tahaks hoopis hostelis ööbida. Praegu? Muidugi. Üks inimene, jah? Jah. Mitu ööd? No paar tundi. Meil paar tundi ei saa. No ma tean. Mitu ööd? 1. No, üks inimene, üks öö, jah? Jah. No, meil on see 25 eurot. Aga netileht ütles, et 15. No, siis on ühistuba. Mulle sobib. Kui kauaks? Paar tundi. Mei paar tundi ei saa. Ma tean, 1 öö. No siis ma vaatan kuhu panen. Ma vaatan, jah 15 eurot võtan, ei paar tundi ei saa. Ma vaatan kuhu panen. No, praegu oled üksinda aga kui tuleb keegi veel siis panen sinu tuppa. Jah sobib. No vaatan kuhu panen. Kui tuleb keegi veel, siis panen sinu tuppa. (… ja nii umbes vähemalt 5 korda...)

Igatahes sain toa ja magada ning loomulikult kedagi ei tulnud. Hommikul jõudsin uue ilusa täistunniekspressi peale, kus nett ja ekraanid ja turvavööd. Sai jälle ettekannet teha. Ning bussilt otse seminari. Jube seminar oli! Aega läks palju. Väsitas nii ära, et õhtustest plaanidest ei tulnud midagi välja. Kukkusin ära juba kell 6 õhtul. Kell 9 sõin natuke ja magasin edasi. Hommikul veel oli raske ärgata. Nii väsitav! Ja alles 1 päev Eestis!