Kuna lapsed ja ka Aivi on ära, siis oli jõulukoristamine lihtsam, kuid mitte väga lihtne. 3 päeva ja vuolaa kogu elamises on suurpuhastus tehtud (muidugi Aire abiga ;) ).
Tuli meelde ülikooliaeg ning need paar korda, kus Madli oli ekamite ajaks maale küüdiitatud ning minul oli tunne, et ikka nii sassis elamises ei ole võimalik õppida. Koristasin-koristasin põhjalikult ja kui valmis sai, tuli tõdeda, et ikka ei saa õppida. Paistab, et sassis elamine ei olnudki see õige takistus.
Aga näed bloggima võtab küll kui elamine korras!
Ilusaid jõule!
:)
Monday, December 24, 2012
Monday, December 17, 2012
Sünnipäevaralli
Ma juba kirjutasin terve pika postituse sünnipäevadest aga suutsin selle ära kaotada. Samas tahaks ikkagi jagada sünnipäevakogemusi.
Maagilisel kuupäeval 12.12.12 kell12 sai minu tibu Madli 8 aastaseks. Juba hommikul vara enne minu tööle minekut ärkasime ja äratasime Madlikese tordi, laste mullijoogi, kingituste, laulu ja muidugi küünlatega. Siis oli meil unine õnnelik tüdrukutirts, kes ikka veel torti ei söö. Eelmine aasta pidin lapse sünnipäeval üksi 3 torti ära sööma, küll see emme olemine on tore! Sel aastal oli abilisi.
Järgmine etapp oli pidu. Reede õhtul käisime Aiviga poes ja seejärel algas kokkamisralli. Kui kolmapäeval oli meil töönädala puhul ostetud sügavkülmutatud tort. Just! Võtad õhtul poest tordi paned külmkappi ja hommikuks sulanud. Vuolaa! Nüüd tegin Austraalia kooki, leiba - täiesti juhuslikult samal ajal, pitsasaiatainast ja piparkoogitainast. Kuna liiga palju oli tegemist, siis tort kõrbes ära. Sel hetkel tundus maailm lõppevat, sest nii palju oli vaeva saanud näha ja kell oli kah juba poole öö peal. No sealt edasi oli tuduaeg. Aivil vel jaksu jagus ning ta küpsetas kogu öö pitsasaiu. Hommikul ootas ees koristamine ja väga kiiresti oligi külaliste aeg.
Siis aga toimus ajanihe ning aeg hakkas kulgema... aeglaselt. Tegime asjade otsimist ja pipargoogi kaunistamist ja Madli avas kingitusi ... alles pool tundi oli möödunud. 2,5 veel! No õues käimise, söömise ja lauamängudega sai asja vähe venitatud. Siiski avastasin, et meie lauamängud on liiga rasked, et kambale 8-9 aastastele, kes väga huvitatud pole reegleid õpetada. Eks siis tšikid tegid natuke ka Youtube pidu ja kuulasid lihtsalt nunnut Robinit. Täiesti arusaadav, kuidas kamp 8-9 aastaseid ühte 14 aastast lauljat fännavad. Õnneks sai 3 tundi täis ja kõik läksid ära. Kas meeldis? Pole õrna aimugi.
Me Aiviga olime küll läbi, võtsime veini ja läksime sauna lõõgastuma. Õhtul sai veel filmi vaadatud ja mina tegin vaikselt ettevalmistusi järgmiseks päevaks.
Hommikul äratas issi telefonikõnega Aivi ja ma käskisin tal veel edasi magada. Äratasin Mii, Madli oli ju loomulikult juba üleval. Ning läksime Aivit äratama. Meil oli imepisike roosa kook täis küünlaid. miikesel oli roosikimp, kus õis iga elatud aasta eest. Lisaks veel oli meil tähistamiseks šampus ning kingitused olid kah. Aivi sai puhuda küünlaid, Miike korjas neid nunnult ükshaaval tordilt ja esimest korda oma elus lõikas torti lahti. Aivi avas kingitusi, kus oli emmelt viirukid, minult raamat ja lottopilet. Siis oli tordi aeg ja Madli tõi veel jäätist. Meil oli toas iga eluaasta kohta küünal ning muusika meie uutest tublidest kõlaritest. Läks päris lahedalt! Aivil polnud neist üllatustest aimu, jee. Ja esimest korda sai roosikimbu ning šampuski oli esimene.
Päeva veetsime lauamängudega. Homme aga on Aire sünnipäev! ;)
Maagilisel kuupäeval 12.12.12 kell12 sai minu tibu Madli 8 aastaseks. Juba hommikul vara enne minu tööle minekut ärkasime ja äratasime Madlikese tordi, laste mullijoogi, kingituste, laulu ja muidugi küünlatega. Siis oli meil unine õnnelik tüdrukutirts, kes ikka veel torti ei söö. Eelmine aasta pidin lapse sünnipäeval üksi 3 torti ära sööma, küll see emme olemine on tore! Sel aastal oli abilisi.
Järgmine etapp oli pidu. Reede õhtul käisime Aiviga poes ja seejärel algas kokkamisralli. Kui kolmapäeval oli meil töönädala puhul ostetud sügavkülmutatud tort. Just! Võtad õhtul poest tordi paned külmkappi ja hommikuks sulanud. Vuolaa! Nüüd tegin Austraalia kooki, leiba - täiesti juhuslikult samal ajal, pitsasaiatainast ja piparkoogitainast. Kuna liiga palju oli tegemist, siis tort kõrbes ära. Sel hetkel tundus maailm lõppevat, sest nii palju oli vaeva saanud näha ja kell oli kah juba poole öö peal. No sealt edasi oli tuduaeg. Aivil vel jaksu jagus ning ta küpsetas kogu öö pitsasaiu. Hommikul ootas ees koristamine ja väga kiiresti oligi külaliste aeg.
Siis aga toimus ajanihe ning aeg hakkas kulgema... aeglaselt. Tegime asjade otsimist ja pipargoogi kaunistamist ja Madli avas kingitusi ... alles pool tundi oli möödunud. 2,5 veel! No õues käimise, söömise ja lauamängudega sai asja vähe venitatud. Siiski avastasin, et meie lauamängud on liiga rasked, et kambale 8-9 aastastele, kes väga huvitatud pole reegleid õpetada. Eks siis tšikid tegid natuke ka Youtube pidu ja kuulasid lihtsalt nunnut Robinit. Täiesti arusaadav, kuidas kamp 8-9 aastaseid ühte 14 aastast lauljat fännavad. Õnneks sai 3 tundi täis ja kõik läksid ära. Kas meeldis? Pole õrna aimugi.
Me Aiviga olime küll läbi, võtsime veini ja läksime sauna lõõgastuma. Õhtul sai veel filmi vaadatud ja mina tegin vaikselt ettevalmistusi järgmiseks päevaks.
Hommikul äratas issi telefonikõnega Aivi ja ma käskisin tal veel edasi magada. Äratasin Mii, Madli oli ju loomulikult juba üleval. Ning läksime Aivit äratama. Meil oli imepisike roosa kook täis küünlaid. miikesel oli roosikimp, kus õis iga elatud aasta eest. Lisaks veel oli meil tähistamiseks šampus ning kingitused olid kah. Aivi sai puhuda küünlaid, Miike korjas neid nunnult ükshaaval tordilt ja esimest korda oma elus lõikas torti lahti. Aivi avas kingitusi, kus oli emmelt viirukid, minult raamat ja lottopilet. Siis oli tordi aeg ja Madli tõi veel jäätist. Meil oli toas iga eluaasta kohta küünal ning muusika meie uutest tublidest kõlaritest. Läks päris lahedalt! Aivil polnud neist üllatustest aimu, jee. Ja esimest korda sai roosikimbu ning šampuski oli esimene.
Päeva veetsime lauamängudega. Homme aga on Aire sünnipäev! ;)
Kelguvann
Nagu olen juba ka varem kirjutanud, siis meil on suur dušširuum, mida lapsed osavalt kasutavad vannina. See ruum on nagu mängutuba, kus saab lõbusaid mänge veega mängida ja emmesid häältega hulluks ajada, sest kogu aeg on tunne, et see põrand laseb kohe läbi.
Siiski on meil geniaalsed lapsed. On ju tulnud talveaeg ja loomulikult kohustuslik element on kelgud. Mõlemal on oma ilus roosa kelk. Täna avastasid lapsed kelgu võlusid vannitoas ja leiutasid kelguvanni. Ehk siis lase kelk vett täis ja ongi vann! Need kelgud on sellised natuke tavapärasest salvokelgust kõrgema äärega ning toimib hästi.
Hmm... vii veel kelgud vannituppa lumest sulama. ;)
Siiski on meil geniaalsed lapsed. On ju tulnud talveaeg ja loomulikult kohustuslik element on kelgud. Mõlemal on oma ilus roosa kelk. Täna avastasid lapsed kelgu võlusid vannitoas ja leiutasid kelguvanni. Ehk siis lase kelk vett täis ja ongi vann! Need kelgud on sellised natuke tavapärasest salvokelgust kõrgema äärega ning toimib hästi.
Hmm... vii veel kelgud vannituppa lumest sulama. ;)
Wednesday, December 5, 2012
Jõuluvana juures
03.12 oli siis plaanitud päev Jõuluvana juures. Algas se naqgu ikka katastroofiga, sest me ei olnud vaadanud nüüd väga täpselt bussiaega ja nett ütles, et buss läheb 11:10, paber aga väitis, et 10:50. No ja kui peatusesse jõudsime, siis oli kell 10.56. Ja seal kirjas olnud aeg 10:50. Nii siis meil oli veel üks tund bussini aga äkki on ka teine tee. Näiteks buss jääb hiljaks.
Selle nr 8 bussiga oli aga hirmus segadus. Turistid küsisid Santa Parki aga juht ütles, et tunni aja pärast minev 8 viib parki. Meie küsisime Joulupukin kylään ja juht, ütles, et viib meid hoovi peale. Nii jäidki itaallased maha ja meie sõitsime kuhugi aga miks?
Sest, et on 2 kohta: Joulupukin kammari ehk kontor, mis alub Jõulukülas ja SantaPark. Küla on lahti kogu aasta aga park hooajaliselt talvel ja suvel. Kahe koha ruumiline vahe on 2 km.
Nii me siis olime teel Napapiirile ja Jõuluvana külla. Külas oli postkontor ja kontor ja atraktsioonideks koerapark, põhjapõdrasaan. Esimesena käisime vaatamas põhjapõtru. Lapsed tegid 1 km ringi Petteri Punakuonoga ehk siis Rudolfiga. Aivi oli õnnelik, et sai päris põhjapõtra päriselt pepu pealt patsutada. Sest tegemist on ikka päris loomadega ning sarvede juurest puudutades nad saavad kurjaks. Siis käisime söömas ja otsustasime jõuluvana juurde minna.
Jõuluvana... uksel on silt: siin taga on Jõuluvana ja sa teed selle ukse lahti, seal on põnev muusika ja käik ja käik ja trepp ja trepp ja rõdu - pikk rõdu ja ukseauk, mis viib kuhugi ruumi, kust tulevad inimeded teiselt poolt välja. Nad on kohtunud Jõuluvanaga. Ja sinu ja Jõuluvana vahel on palju-palju-palju inimesi. Umbes 1 tunni jagu iminesi.
Kuid kui oled kohal, siis põnevus pole veel üle läinud, otse vastupidi. Muide Jõuluvana räägib ka natuke eesti keelt. :) Ja siis tegime pildi Jõuluvanaga!!!
Ise loomulikult pildistada ei võinud aga võisid osta selle tehtud pildi või mitu või hoopis video ja pildi. Me võtsime kõik mälupulga peal, sest see tundus mõistlikum.
Siis hakkas juba pimenema, me olime terve päeva olnud Jõuluvana juures! Kell oli oma hea pool kolm.
Plaan oli minna otse teed nüüd SantaParki aga me läksime valet teed pidi ehk siis ringiga. Samas nägime ka metsa ja muud toredat. Külma oli umbes 17 kraadi. Aga me jõudsime õigesse paikka ja suur oli mu üllatus, kui mõistsin, et park asub mäe sees!
Tore koobas, avar ja täis lapsesõbralikke ning südamlikke inimesi. SantaPark oli kohe esmapilgul ilus, seal oli soe: nii füüsiliselt kui vaimselt. Meil oli küll vaid paar tundi aga sellega saime teha nii mõndagi ning piletid kehtisid 2 päeva. Ehk siis esimesel õhtul käisime Jäälossis, Päkapikukoolis, sõime, meisterdasime Päkapikku ja jooksime bussile.
Rovaniemis sõime veel pitsat ja tuduaeg oligi käes! Kõik olid väsinud.
Selle nr 8 bussiga oli aga hirmus segadus. Turistid küsisid Santa Parki aga juht ütles, et tunni aja pärast minev 8 viib parki. Meie küsisime Joulupukin kylään ja juht, ütles, et viib meid hoovi peale. Nii jäidki itaallased maha ja meie sõitsime kuhugi aga miks?
Sest, et on 2 kohta: Joulupukin kammari ehk kontor, mis alub Jõulukülas ja SantaPark. Küla on lahti kogu aasta aga park hooajaliselt talvel ja suvel. Kahe koha ruumiline vahe on 2 km.
Nii me siis olime teel Napapiirile ja Jõuluvana külla. Külas oli postkontor ja kontor ja atraktsioonideks koerapark, põhjapõdrasaan. Esimesena käisime vaatamas põhjapõtru. Lapsed tegid 1 km ringi Petteri Punakuonoga ehk siis Rudolfiga. Aivi oli õnnelik, et sai päris põhjapõtra päriselt pepu pealt patsutada. Sest tegemist on ikka päris loomadega ning sarvede juurest puudutades nad saavad kurjaks. Siis käisime söömas ja otsustasime jõuluvana juurde minna.
Jõuluvana... uksel on silt: siin taga on Jõuluvana ja sa teed selle ukse lahti, seal on põnev muusika ja käik ja käik ja trepp ja trepp ja rõdu - pikk rõdu ja ukseauk, mis viib kuhugi ruumi, kust tulevad inimeded teiselt poolt välja. Nad on kohtunud Jõuluvanaga. Ja sinu ja Jõuluvana vahel on palju-palju-palju inimesi. Umbes 1 tunni jagu iminesi.
Kuid kui oled kohal, siis põnevus pole veel üle läinud, otse vastupidi. Muide Jõuluvana räägib ka natuke eesti keelt. :) Ja siis tegime pildi Jõuluvanaga!!!
Ise loomulikult pildistada ei võinud aga võisid osta selle tehtud pildi või mitu või hoopis video ja pildi. Me võtsime kõik mälupulga peal, sest see tundus mõistlikum.
Siis hakkas juba pimenema, me olime terve päeva olnud Jõuluvana juures! Kell oli oma hea pool kolm.
Plaan oli minna otse teed nüüd SantaParki aga me läksime valet teed pidi ehk siis ringiga. Samas nägime ka metsa ja muud toredat. Külma oli umbes 17 kraadi. Aga me jõudsime õigesse paikka ja suur oli mu üllatus, kui mõistsin, et park asub mäe sees!
Tore koobas, avar ja täis lapsesõbralikke ning südamlikke inimesi. SantaPark oli kohe esmapilgul ilus, seal oli soe: nii füüsiliselt kui vaimselt. Meil oli küll vaid paar tundi aga sellega saime teha nii mõndagi ning piletid kehtisid 2 päeva. Ehk siis esimesel õhtul käisime Jäälossis, Päkapikukoolis, sõime, meisterdasime Päkapikku ja jooksime bussile.
Rovaniemis sõime veel pitsat ja tuduaeg oligi käes! Kõik olid väsinud.
Sunday, December 2, 2012
Jõuluvana, siit me tuleme!
Reede oli üks kiire päev. Kuidagi ei saanud rahuneda töö juures ja seega ka ei saa loota, et asjad sujuksid. Loomulikult olin viimase minutini tööl, jooksin (nagu te kõik teate, siis see tähendab kiiresti rattaga sõitmist) poodi ja siis koju. Poes tellisin takso, et me jõuaksime ikka õigeks ajaks rongijaama.
Meil Kiuruveelt ikka paar korda päevas läheb rong ja nüüd need ajad klappisid hästi. Ylivieskal ümberistumiseks 16 minutit. Suurepärane!
Aga ... aga ... kui kiiresti-kiiresti sai asjat pakitud ja taksoga rongijaama sõidetud ja 15 min varem jõutud, siis teatati, et rong tuleb 17.13 asemel hoopis 17.56. Jääb natuke hiljaks.
Nii siis algaski meie reis pakases hilinevat rongi oodates. Muidugi mõne aja pärast teatati, et rong tuleb hoopis 18.15 ja nii see oligi. Tund aega graafikust maas. No, oli lund ja tuult ja palju külma. Aaa... peaaegu oleks unustanud! Ma olin ju unustanud rongipiletid töö juures välja printida, meil polnud ka pileteid. Siiski ned mul läpakas olid ja täitsa sobisid. Teenindaja vaatas ja ütles, et ümberistumisasjad uuritakse. Nii me siis sõitsime Ylivieska poole teadmatuses, kas saame edasi või... Näiteks peaksime maksma hosteli toa eest, mida ei saa rongi hilinemise pärast kasutada.
Ja hostel seepärast, et meie couchsurfing host ütles meile paar päeva enne reisi koha üles. Tal lapsed haiged. Ma kirjutasin 15 uut kirja ja vaid 3 vastasid, muidugi eitavalt. Siis kirjutasin ja helistasin umbes 10 hotelli, hostelit, külalistemaja ja muid majutusi läbi. Käisin veel enamatel kodulehtedel. Kõik täis! Kui muidu oleks olnud, siis laupäeva öö oli igal pool kinni. Siiski vedas ja saime Rudolf hostelisse hirmsa rahaga 3 inimese toa 2 ööks ja kuna niipalju ei oleks kogu aja eest maksta tahtnud, siis broneerisime ülejäänud 3 ööd parema pakkumisega külalistemajas. No tore-tore!
Rongis olime veel, esimeses rongis ja vaid 1,5 tundi see sõit umbes kestis. Ning õnnelikult olid ka kõik ümberistumisrongid 1 tunni jagu hiljaks jäänud. Seega saadi Helsingi poole ja Rovaniemi poole. Meie koht oli vagunis 2. Arvasime ekslikult, et see on eespool aga oh ei! Hoopis üks viimastest. Nii me siis seal perroonil jooksime, kuni meile öeldi, et minge ära sisse, rong kohe hakkab sõitma. Ja siis rongis ronisime oma kohti otsima aga neid polnud, sest see rong oli vale. No suund ja reis olid õiged aga füüsiline rong oli teine, mis esialgselt plaanitud ja meil polnud seda toredat 4 inimese laua kohta, sest kõik olid võetud. Nii me siis kõndisime kogu rongi läbi, et vaba lauda leida ja leidsime! Viimasest vagunist, kuhu vaatasime.
Aga siis oli vaid ligi 4 tundi veel! Lapsed hakkasid juba väsima ja mina vajusin kohe ära. Lapsed tegid midagi muud. Veel enne Rovaniemit mängisime paar lauamängu. Olimegi kohal, kuidagi väga kiiresti. Eks ma vist ikka magasin korralikult.
Rovaniemi... pime, külm, tundmatu. Olin joonistanud rongis kaarti googlemapsi põhjal. Seal hotell, kus sissekirjutus oli ( Santa Clause) ja sealt siis Rudolf hostelisse. No aga ega see kaart nüüd nii täpne polnud. Rasked kotid, väsinud lapsed, külm tuul... Kas me ei saaks taksot võtta? Kas me ei saaks taksot võtta? Mul on külm! ... jne. Aga samas see polnud kaugel ka kui nad aru said, et me ei võta taksot, siis läks juba paremini. Tee ääres olid põnevad majad ja osadel suuretel majadel olid iga akna peal jõuluküünlakolmnurgad. Päris huvitav! Ja pikk keerdtrepp! Ja läbi tunneli sai minna. Ja siis pika käimise järel jõudsime kohta, kus oli melu. Baarid, restoranid, kohvikud, inimesi tänaval palju-palju! Tõeline ööelu! Kell oli ka muidugi juba pool 1. Aga seal ööelu keskel oli hotell, kus sissekirjutus läks sujuvalt, saime võtmed ja pidime veel omajagu maad kõndima hostelisse. Maja oli ok aga tuba minimaalne. 3 inimese tuba, ilma lisavoodita. Nägi küll välja nagu 2 inimese tuba lisavoodiga. Ja põhimõtteliselt need andsid kokku ühe suure voodi. Öö oli külm ja mina magasin küll halvasti. Hommikul kirjutasin ja küsisin tekke ja soojendust juurde. Õnneks saime lisaradiaatori. Ja miniköök oli -1 korrusel. Seal sai hommikusööki teha.
1.detsember. Lund oli Rovaniemis vähe ja kohta ka ei tundnud. Külm, hirmus külm! Seega läksime esimese asjana poodi soojemaid riideid hankima. Madlile saime lõpmata ilusa ja sobiva peokleidi ja mina sain patsikumme! Mii proovis muinasjutuprintsessikleite, kuid kahjuks olid need liiga väikesed või suured. ... Jaaa no eks me ostsime ka Madlile kindad ja Aivile kampsuni ja lihtsalt tagavaraks 2 paari kindaid. Aga see Madli kleit on nii lahe ja me oleme talle peokleiti otsinud Soome tulekust peale.
Siis läksime Artikumi. Kuna ikka tahaks kõike odavamalt saada, siis ostsime ühispileti Arktikum -Korundi -Plike. No odav see just polnud. Arktikum meile kõilile meeldis. Seal siis räägiti arktikast. Siis kulutasime metsikult raha kohvipausile. Jätkasime veel natuke näituse vaatamist ja ega midagi kodupoole, sest lapsed olid veendunud, et me olime seal terve päeva ja juba on hilja-hilja õhtul. Oli möödunud umbes 3 tundi ja kell vaid pool 5. Kuna siiski tahtsime Aiviga midagi teha, tuli plaan minna kahekesi kinno. 45 min pärast oli algamas Videvikusaaga viimane film aga Aire! Me pidime ju koos temaga kinno minema! Eks me siis ostsime Airele Tartusse järgmisele seanssile pileti ja ise läksime Rovaniemil kinno. Oli küll hea mõte! Siiski-siiski ... maksime Aire pilleti eest alla 8 euro - koos toiduga- ja meil oli 11 euro 1 inimese pilet.
Aga koju jõudes oli õhtu veel noor. Panime lapsed magama ja läksime linna. Aivi oli teinud eeltööd ja tsekkasime neid kohti. Tivolis oli bänd ja pilet 7.5, kuid koos riidehoiuga oleks olnud 9,5. Mina pidasin seda liiga kalliks. Läksime hoopis öökluppi Doris. Koht kuhu minna kui tahad veeta parimat aega! Samas teine kommentaar oli, et Soome naised on kõik lesbid: tantsivad koos terve õhtu ja siis lähevad koos koju. Siiski oli koht päris mõnus, tantsuplats väike ja muusika nibin nabin. Tantsida sai ja mitte kogu õhtu vaid Aiviga.
2. detsembri hommikul küll ärgata ei tahtnud. Eriti veel, kui laps vingub, et päkapikk pole midagi toonud. Aga kuidas need päkapikud ikka peaksid meid leidma, kui me nii palju ringi liigume! Arvatavasti on toonud koju need kommid. Ja kas suss on üldse akna peal? Igatahes tuli kella 10ks tuba üle anda. Nibin-nabin õigel ajal panime postkasti võtmed ja liikusime alla kööki sööma. Seejärel uude majutuspaikka. Maa polnud pikka aga ikkagi raske. Ning kohale jõudes nagu oli ka ette teada, ei olnud meie tuba valmis. Niis siis jätsime asjad külalistemajja ja suundusime jõe äärde jalutama. Teepeale jäi Angry Birds'i tegevuspark. Täiega lahe koht, kus lapsed paari minutiga oma kindad märjaks tegid. Hea, et need olid varukindad ja teisi kaasas polnud. Siiski oli tore ja kui väga külm hakkas läksime tagasi. Ei olnud veel tuba valmis ning läksime taas poodi. Nüüd ostsime kõigile need paksud lumekindad va Aivile. Ja tagasi jõudes oli ka tuba valmis. Väike, 3 voodit, wc koridoris, toas TV, mikrouun ja vesi ja keetja. Lisavoodi ka. Mina olin väsinud ja magasin natuke. Lapsed tegid midagi. Seejärel läksime kunsti vaatama. Lapsed jooksid selle läbi ja 10 minutiga oli kõikmvaadatud. kahtlustan, et riietumine võtis ka enam aega. Otsustasime siis ka viimase koha Plike üle vaadata. See oli lahe interaktiivne näitus metsast. Kohe muutis päeva täiuslikumaks.
Tahtsime ka hästi süüa ja leidmime Hiina restorani, mida pidasid hiinlased. Menüüd vaadates jõudis Mii küünlajala ära lõhkuda ja siis oli küll kurb tuju ja Mii jäi magama. Siiski jäime sinna ja toit oli väga hea, seda oli rohkelt. Võtsime ka kaasa. Samas nii palju ma poleks olnud Eestis unelmateski nõus olnud maksma.
Kõht täis koju. Lastele oli lubatud kelgutama minna. Aivi läks nendega kelgutama ja mina meisterdasin seda teksti. Nüüd nad on tagasi ja loevad unejuttu. Mina ikka meisterdan seda teksti.
Ja virmalisi me ikka pole näinud, kuigi Arktikumis öeldi, et iga teine öö oleks võimalik näha aga siis kui taevas on selge ja natuke on pakast. Aga nüüd sajab lund!
Ja homme tuleb reis Jõulukülla!
Meil Kiuruveelt ikka paar korda päevas läheb rong ja nüüd need ajad klappisid hästi. Ylivieskal ümberistumiseks 16 minutit. Suurepärane!
Aga ... aga ... kui kiiresti-kiiresti sai asjat pakitud ja taksoga rongijaama sõidetud ja 15 min varem jõutud, siis teatati, et rong tuleb 17.13 asemel hoopis 17.56. Jääb natuke hiljaks.
Nii siis algaski meie reis pakases hilinevat rongi oodates. Muidugi mõne aja pärast teatati, et rong tuleb hoopis 18.15 ja nii see oligi. Tund aega graafikust maas. No, oli lund ja tuult ja palju külma. Aaa... peaaegu oleks unustanud! Ma olin ju unustanud rongipiletid töö juures välja printida, meil polnud ka pileteid. Siiski ned mul läpakas olid ja täitsa sobisid. Teenindaja vaatas ja ütles, et ümberistumisasjad uuritakse. Nii me siis sõitsime Ylivieska poole teadmatuses, kas saame edasi või... Näiteks peaksime maksma hosteli toa eest, mida ei saa rongi hilinemise pärast kasutada.
Ja hostel seepärast, et meie couchsurfing host ütles meile paar päeva enne reisi koha üles. Tal lapsed haiged. Ma kirjutasin 15 uut kirja ja vaid 3 vastasid, muidugi eitavalt. Siis kirjutasin ja helistasin umbes 10 hotelli, hostelit, külalistemaja ja muid majutusi läbi. Käisin veel enamatel kodulehtedel. Kõik täis! Kui muidu oleks olnud, siis laupäeva öö oli igal pool kinni. Siiski vedas ja saime Rudolf hostelisse hirmsa rahaga 3 inimese toa 2 ööks ja kuna niipalju ei oleks kogu aja eest maksta tahtnud, siis broneerisime ülejäänud 3 ööd parema pakkumisega külalistemajas. No tore-tore!
 |
| Külmavares ja laps |
 |
| Arkticimi kohvik |
 |
| Pisike osa mänguläljakust |
 |
| Juhuu! |
 |
| Jõgi |
 |
| WC |
 |
| Metsa tööle! |
 |
| Jahile! |
Aga siis oli vaid ligi 4 tundi veel! Lapsed hakkasid juba väsima ja mina vajusin kohe ära. Lapsed tegid midagi muud. Veel enne Rovaniemit mängisime paar lauamängu. Olimegi kohal, kuidagi väga kiiresti. Eks ma vist ikka magasin korralikult.
Rovaniemi... pime, külm, tundmatu. Olin joonistanud rongis kaarti googlemapsi põhjal. Seal hotell, kus sissekirjutus oli ( Santa Clause) ja sealt siis Rudolf hostelisse. No aga ega see kaart nüüd nii täpne polnud. Rasked kotid, väsinud lapsed, külm tuul... Kas me ei saaks taksot võtta? Kas me ei saaks taksot võtta? Mul on külm! ... jne. Aga samas see polnud kaugel ka kui nad aru said, et me ei võta taksot, siis läks juba paremini. Tee ääres olid põnevad majad ja osadel suuretel majadel olid iga akna peal jõuluküünlakolmnurgad. Päris huvitav! Ja pikk keerdtrepp! Ja läbi tunneli sai minna. Ja siis pika käimise järel jõudsime kohta, kus oli melu. Baarid, restoranid, kohvikud, inimesi tänaval palju-palju! Tõeline ööelu! Kell oli ka muidugi juba pool 1. Aga seal ööelu keskel oli hotell, kus sissekirjutus läks sujuvalt, saime võtmed ja pidime veel omajagu maad kõndima hostelisse. Maja oli ok aga tuba minimaalne. 3 inimese tuba, ilma lisavoodita. Nägi küll välja nagu 2 inimese tuba lisavoodiga. Ja põhimõtteliselt need andsid kokku ühe suure voodi. Öö oli külm ja mina magasin küll halvasti. Hommikul kirjutasin ja küsisin tekke ja soojendust juurde. Õnneks saime lisaradiaatori. Ja miniköök oli -1 korrusel. Seal sai hommikusööki teha.
1.detsember. Lund oli Rovaniemis vähe ja kohta ka ei tundnud. Külm, hirmus külm! Seega läksime esimese asjana poodi soojemaid riideid hankima. Madlile saime lõpmata ilusa ja sobiva peokleidi ja mina sain patsikumme! Mii proovis muinasjutuprintsessikleite, kuid kahjuks olid need liiga väikesed või suured. ... Jaaa no eks me ostsime ka Madlile kindad ja Aivile kampsuni ja lihtsalt tagavaraks 2 paari kindaid. Aga see Madli kleit on nii lahe ja me oleme talle peokleiti otsinud Soome tulekust peale.
Siis läksime Artikumi. Kuna ikka tahaks kõike odavamalt saada, siis ostsime ühispileti Arktikum -Korundi -Plike. No odav see just polnud. Arktikum meile kõilile meeldis. Seal siis räägiti arktikast. Siis kulutasime metsikult raha kohvipausile. Jätkasime veel natuke näituse vaatamist ja ega midagi kodupoole, sest lapsed olid veendunud, et me olime seal terve päeva ja juba on hilja-hilja õhtul. Oli möödunud umbes 3 tundi ja kell vaid pool 5. Kuna siiski tahtsime Aiviga midagi teha, tuli plaan minna kahekesi kinno. 45 min pärast oli algamas Videvikusaaga viimane film aga Aire! Me pidime ju koos temaga kinno minema! Eks me siis ostsime Airele Tartusse järgmisele seanssile pileti ja ise läksime Rovaniemil kinno. Oli küll hea mõte! Siiski-siiski ... maksime Aire pilleti eest alla 8 euro - koos toiduga- ja meil oli 11 euro 1 inimese pilet.
Aga koju jõudes oli õhtu veel noor. Panime lapsed magama ja läksime linna. Aivi oli teinud eeltööd ja tsekkasime neid kohti. Tivolis oli bänd ja pilet 7.5, kuid koos riidehoiuga oleks olnud 9,5. Mina pidasin seda liiga kalliks. Läksime hoopis öökluppi Doris. Koht kuhu minna kui tahad veeta parimat aega! Samas teine kommentaar oli, et Soome naised on kõik lesbid: tantsivad koos terve õhtu ja siis lähevad koos koju. Siiski oli koht päris mõnus, tantsuplats väike ja muusika nibin nabin. Tantsida sai ja mitte kogu õhtu vaid Aiviga.
2. detsembri hommikul küll ärgata ei tahtnud. Eriti veel, kui laps vingub, et päkapikk pole midagi toonud. Aga kuidas need päkapikud ikka peaksid meid leidma, kui me nii palju ringi liigume! Arvatavasti on toonud koju need kommid. Ja kas suss on üldse akna peal? Igatahes tuli kella 10ks tuba üle anda. Nibin-nabin õigel ajal panime postkasti võtmed ja liikusime alla kööki sööma. Seejärel uude majutuspaikka. Maa polnud pikka aga ikkagi raske. Ning kohale jõudes nagu oli ka ette teada, ei olnud meie tuba valmis. Niis siis jätsime asjad külalistemajja ja suundusime jõe äärde jalutama. Teepeale jäi Angry Birds'i tegevuspark. Täiega lahe koht, kus lapsed paari minutiga oma kindad märjaks tegid. Hea, et need olid varukindad ja teisi kaasas polnud. Siiski oli tore ja kui väga külm hakkas läksime tagasi. Ei olnud veel tuba valmis ning läksime taas poodi. Nüüd ostsime kõigile need paksud lumekindad va Aivile. Ja tagasi jõudes oli ka tuba valmis. Väike, 3 voodit, wc koridoris, toas TV, mikrouun ja vesi ja keetja. Lisavoodi ka. Mina olin väsinud ja magasin natuke. Lapsed tegid midagi. Seejärel läksime kunsti vaatama. Lapsed jooksid selle läbi ja 10 minutiga oli kõikmvaadatud. kahtlustan, et riietumine võtis ka enam aega. Otsustasime siis ka viimase koha Plike üle vaadata. See oli lahe interaktiivne näitus metsast. Kohe muutis päeva täiuslikumaks.
Tahtsime ka hästi süüa ja leidmime Hiina restorani, mida pidasid hiinlased. Menüüd vaadates jõudis Mii küünlajala ära lõhkuda ja siis oli küll kurb tuju ja Mii jäi magama. Siiski jäime sinna ja toit oli väga hea, seda oli rohkelt. Võtsime ka kaasa. Samas nii palju ma poleks olnud Eestis unelmateski nõus olnud maksma.
Kõht täis koju. Lastele oli lubatud kelgutama minna. Aivi läks nendega kelgutama ja mina meisterdasin seda teksti. Nüüd nad on tagasi ja loevad unejuttu. Mina ikka meisterdan seda teksti.
Ja virmalisi me ikka pole näinud, kuigi Arktikumis öeldi, et iga teine öö oleks võimalik näha aga siis kui taevas on selge ja natuke on pakast. Aga nüüd sajab lund!
Ja homme tuleb reis Jõulukülla!
Friday, November 23, 2012
Reis algab!
Kaua-kaua olen oodanud, seda aega, mil saan Jõuluvanale külla ja nüüd on see tulnud või õigemini tuleb järgmisel reedel või siis sellest järgneval esmaspäeval aga tuleb kohe-kohe.
Plaan siis selline, et sõidame 30.11 Rovaniemi, couchsurfime, käime ringi linnas ja mujal ning käime ka läbi Korvatundurilt. Juhuu! Mulle tundub, et lapsed pole pooltki nii elevil, kui mina aga nemad pole ka päris Jõuluvanalt päris Kirja saanud nagu mina ikka kunagi.
Aga reis algas juba nüüd ja ei lõppe Rovaniemiga. Olen teel, juba viimased 6 tundi, Helsingi poole, kus ootab mind hosteli voodikoht. Aga ega ma seetõttu sinna sõida! Laupäeval sealt edasi Soome noorarstide koosolekule, kuhu siis ENÜ esindaja oli kutsutud. Seega siis nädalavahetus koosolekul ja samasugune 6,5 tunnine rongisõit tagasi. :) Otse töölt tööle tagasi.
No siis tuleb nädal otsa palju-palju tööd ja algabki Rovaniemi reis, kust 5.12 sõidan otse Eestisse. Juba kannatamatult ootan 1000 km rongisõitu , 3 tunnist laevasõitu ja siis vaid pisike Tallinn-Tartu ots. Ühesõnaga, kes aga välja lugesid, siis 6.-9.12 olen Tartus. Ootan pakkumisi ja kutseid! Mul on 3 päeva ja 3 ööd! Põhimõtteliselt jah 9. sõidan terve päev tagasi tööle.
Siiski lähme tantsima, kohvikusse, jalutama, (mitmele koosolekule ja muule kohtumisele) ja peole!
;)
Plaan siis selline, et sõidame 30.11 Rovaniemi, couchsurfime, käime ringi linnas ja mujal ning käime ka läbi Korvatundurilt. Juhuu! Mulle tundub, et lapsed pole pooltki nii elevil, kui mina aga nemad pole ka päris Jõuluvanalt päris Kirja saanud nagu mina ikka kunagi.
Aga reis algas juba nüüd ja ei lõppe Rovaniemiga. Olen teel, juba viimased 6 tundi, Helsingi poole, kus ootab mind hosteli voodikoht. Aga ega ma seetõttu sinna sõida! Laupäeval sealt edasi Soome noorarstide koosolekule, kuhu siis ENÜ esindaja oli kutsutud. Seega siis nädalavahetus koosolekul ja samasugune 6,5 tunnine rongisõit tagasi. :) Otse töölt tööle tagasi.
No siis tuleb nädal otsa palju-palju tööd ja algabki Rovaniemi reis, kust 5.12 sõidan otse Eestisse. Juba kannatamatult ootan 1000 km rongisõitu , 3 tunnist laevasõitu ja siis vaid pisike Tallinn-Tartu ots. Ühesõnaga, kes aga välja lugesid, siis 6.-9.12 olen Tartus. Ootan pakkumisi ja kutseid! Mul on 3 päeva ja 3 ööd! Põhimõtteliselt jah 9. sõidan terve päev tagasi tööle.
Siiski lähme tantsima, kohvikusse, jalutama, (mitmele koosolekule ja muule kohtumisele) ja peole!
;)
Monday, November 5, 2012
Tuled
Sunday, November 4, 2012
Miks peaks ootama, kui saab kohe?
Friday, October 26, 2012
...ja meil tuli lumi!
Juba paar nädalat on Madli jälginud ilmateadet ja oodanud lume saabumist. Nädala alguses oli ühel hommikul väike kirme ning nad said koolis vahetunni ajal mäest alla lasta. Kuid nüüd on tõeline pidu!
Njaa... Madli helistas päeval nuttes, et see on ikka kõige valusam päev. Preili nimelt käis rattaga koolis ning oli hooga mäest alla sõitnud aga mäe lõpus on käänak. Otse loomulikult oli reserveeritud kohtumine lumise maapinnaga. Ning see polnud vististi tänasel päeval ainus kohtumine. Siiski oli kuulda ka rõõmu tema hääles saabunud lume üle.
Aga ... tõesti hommikuti on küll raske ärgata nagu tänagi, kuid kui kõik on tehtud ja hakkad hommikuisesse kümusesse minema ning saapaid jalga pannes kuuled seda tuttavat häält, mida pole kunagi varem selles paigas kuulnud. Siiski on hääl sama, see on lumelabida hääl. Ja sa tead, et öösel on sadanud ning varajane kojamees teeb oma igapäevast tööd. Tulevad meelde hommikud, mil on saanud läbi paksu lume kodu poole vantsitud, lumi põlvini, paar sahka vastu tulemas ja kojamehed tegemas seda sama häält.
Õues ongi lumi! Korralikult paar sentimeetrit ja talvine värske õhk kummalise soojusega. See pole karge päikeselise ja sätendava talvehommiku õhk. See on pilvise, rahuliku hommiku valge pimedus. Ratta kumm krigiseb pehmel lumel ning siiski külm õhk läbib riietuse kõik kihid. Valge lumi sügavmustadel puudel ning linnavalgustuse peegeldus pilvedelt. Surnuaila põlevatel küünaldel on teine kuma. Ning jäljed lumel reedavad varaste matkajate teekonna.
Kogu päev on tunda lume hõngu ka kabinetis ning töö sujub rõõmsamalt. Patsientidelgi läheb paremini. Tööpäeva ametlikul lõpul on imekombel kogu päevatöö tehtud ning saab hakata varasemaid võlgu likvideerima. Võibolla saab juba järgmisel nädalal süveneda sellesse põnevasse haiguslukku, mis lauanurgal juba 2 nädalat ootab.
Tantsutrennis on mõnus väike tutav seltskond ja ikkagi kummaline hipist treener, kes võtab tšaivi nii põhjalikult algosadeks, et hiljem need taas kokku pannes tekib vaid ülemõtlemiskramp ning ammu juba lihastesse kulunud liigutused lähevad omavahel tülli. Siiski trenni lõpuks tuleb tõdeda, et liigutustel on uus vunk, vaatenurk. Ka ammu juba tutavas asjas leiab uusi elemente ning täienndumisvõimalusi nagu ... tšaivi põhisammus!
Õhtuses õhus on aga hoopis teiene lõhn. Peaaegu täiskuu kumab rahuliku linna kohal ning soe kodu ootab...
Njaa... Madli helistas päeval nuttes, et see on ikka kõige valusam päev. Preili nimelt käis rattaga koolis ning oli hooga mäest alla sõitnud aga mäe lõpus on käänak. Otse loomulikult oli reserveeritud kohtumine lumise maapinnaga. Ning see polnud vististi tänasel päeval ainus kohtumine. Siiski oli kuulda ka rõõmu tema hääles saabunud lume üle.
Aga ... tõesti hommikuti on küll raske ärgata nagu tänagi, kuid kui kõik on tehtud ja hakkad hommikuisesse kümusesse minema ning saapaid jalga pannes kuuled seda tuttavat häält, mida pole kunagi varem selles paigas kuulnud. Siiski on hääl sama, see on lumelabida hääl. Ja sa tead, et öösel on sadanud ning varajane kojamees teeb oma igapäevast tööd. Tulevad meelde hommikud, mil on saanud läbi paksu lume kodu poole vantsitud, lumi põlvini, paar sahka vastu tulemas ja kojamehed tegemas seda sama häält.
Õues ongi lumi! Korralikult paar sentimeetrit ja talvine värske õhk kummalise soojusega. See pole karge päikeselise ja sätendava talvehommiku õhk. See on pilvise, rahuliku hommiku valge pimedus. Ratta kumm krigiseb pehmel lumel ning siiski külm õhk läbib riietuse kõik kihid. Valge lumi sügavmustadel puudel ning linnavalgustuse peegeldus pilvedelt. Surnuaila põlevatel küünaldel on teine kuma. Ning jäljed lumel reedavad varaste matkajate teekonna.
Kogu päev on tunda lume hõngu ka kabinetis ning töö sujub rõõmsamalt. Patsientidelgi läheb paremini. Tööpäeva ametlikul lõpul on imekombel kogu päevatöö tehtud ning saab hakata varasemaid võlgu likvideerima. Võibolla saab juba järgmisel nädalal süveneda sellesse põnevasse haiguslukku, mis lauanurgal juba 2 nädalat ootab.
Tantsutrennis on mõnus väike tutav seltskond ja ikkagi kummaline hipist treener, kes võtab tšaivi nii põhjalikult algosadeks, et hiljem need taas kokku pannes tekib vaid ülemõtlemiskramp ning ammu juba lihastesse kulunud liigutused lähevad omavahel tülli. Siiski trenni lõpuks tuleb tõdeda, et liigutustel on uus vunk, vaatenurk. Ka ammu juba tutavas asjas leiab uusi elemente ning täienndumisvõimalusi nagu ... tšaivi põhisammus!
Õhtuses õhus on aga hoopis teiene lõhn. Peaaegu täiskuu kumab rahuliku linna kohal ning soe kodu ootab...
Monday, September 24, 2012
Sorry, mul pole aega kirjutada aga...
teemat nagu oleks. Üheks oluliseks punktiks on ärev olukord Eesti meditsiini maastikul, mis on tekitanud mu postkastis kaose ning pole enam üllatuseks, kui avastan, et mul on päeva jooksul tulnud ligi 50 uut kirja millest julgelt kolmandik soovib suht kiiret tähelepanu. Mul tekib juba gmailofoobia!
Wednesday, September 19, 2012
Teel Tallinnasse... (hilinemisega)
Hei-hopsti! Mul pole teile mingeid
põnevaid uudiseid olnud. Igapäevaelu nagu ikka – hommikul vara
tööle ja pikalt tööl ja hilja koju ja vara tööle ja... .
Aga siiski. Kiuruveel algavad nö
kohaliku võimlemisklubi fitness treeningud, kuhu me siis kõik end
kirja oleme pannud. Lastel on aastamaks 60 euri, suurtel 80 euri. Mii
juba käis teisipäeval oma Kirppuliikunta trennis. Aivi rääkis
kuidas Mii juba hommikust peale valmistus trenni minemiseks. Pakkis
endale saiatükke kaasa ja jooki aga ikkagi oli veel 5 tundi
trennini. Trennis sai ise ilusti hakkama ja peale trenni ütles
parima laude ”soome keeles on mõned asjad eesti keeles”. Sellest
me lähtumegi. Madli trenn on reedel. Mina aga ei julge minna enne
kui mul makstud.
Madlil läheb koolis jätkuvalt hästi.
Käisin minagi kooliga tutvumas. Meil oli õpetaja ja abiõpetajaga
kohtumine ning lastevanemate koosolek. Kohtumisel rääkisime Madli
aastaplaanist ja õppe suundadest. Õpetajad olid arvanusel, et sai
tehtud õige otsus pannes Madli teise klassi. Ja kui alguses arvati,
et hakatakse talle soome keelt õpetma kooliminejate programmi järgi,
siis nüüd ona nad arvamusel, et Madli hakkab õppima 2. klassi
materjali soome keel teise keelena. Vot-vot … olen küll uhke.
Eesti koolilt saab ta ka programmi, õpikud ja töövihikud.
Madlil on juba pool linna tutavaid
täis. Nagu ikka arvata oli.
Me käisime kolmapäeval mingil
immigrantide õhtul, kus pakuti idamaist toitu. Idamaised immigrandid
ise tegid. Ja siis kõik sõid. Ja siis oli ühislaulmine ja
toolimäng ja preester pidas kõnet. Rohkem nagu midagi polnudki.
Supiköök nagu Aivi ütles.
Jäi pooleli laevas teel Tallinnasse 06.09.2012
Tuesday, August 21, 2012
Hullumajapuhvet
… aga selleks ma ju siia tulingi! Ehk siis kirjutanud ei ole, kuna lihtsalt pole aega ja kui ma varem aja puuduse üle kurtnud olen, siis vaid teadmatusest, mida see tähendab.
Minu tööpäevad on ametlikult kella 8st kuni 16ni aga tööle lähen alati tunnike varem ja tulen hilja. On olnud üksikuid päevi kuueni aga seda siis tegemata jäänud töö arvelt. Enamasti süüdistan halba keeleoskust ja väikest kogemust.
Heaks näiteks on sõna kubemevolt, mida sai otsitud ühest sõnaraamatust ja teisest ja tükike kolmandastki, siis otseloomulikult google translate soome keelde ja inglise keelde, millest soome keelde ja siis variantide googeldamine ja wikitamine ja … kas eesti keeles on üldse selline sõna nagu kubemevolt? Nii läheb metsikult aega.
Kogemuse koha pealt on aga nii, et palju on vanu inimesi, kel hulgaliselt ravimeid ja põhikaebuseks valu … põlves, puusas, seljas, õlas, käes, teises puusas, põlves … ja abitu tunne tekib, sest kõik võimalikud valuvaigistid opioidideni välja on juba kasutuses. Siis nende liigeshädadega patsientide sekka tuleb günekoloogilisi muresid, millega ma pole üldse varem tegelenud, laste migreeni, liigeste süsteravi patsiente, neerupuudulikkust, uriinipidamatust, tohutul hulgal erinevaid tõendeid. Ühesõnaga väga palju uut iga päev ja ma nii väga sooviksin, et saaksin iga õhtu selle liigse tööaja kasutada kirjanduse lugemisele, et ma järgmine kord teaksin mida sellise patsiendiga teha. Aga ei ma veedan aega, et leida kuidas öelda distaalne interfalangiaalliiges või pronatsioon või painutuspind.
Siiski on reegel, et nädalavahetusel tööd ei tee (njah välja arvatud nüüd ENÜ asjad, sest ega siis neid kah saa 15 tunnise tööpäeva järgselt või enne teha). Meil on nüüd saunaskäimise aeg iga laupäev kell 16.00-16.45. Metsikult kiire peab olema: siuh lavale paar leili ja juba ongi 30 minutit läbi. Ma kahtlustan, et selles saunas on ajaanomaalia punkt, kus aeg iigub umbes 2x aeglasemalt kui mujal maailmas ja seega on kogu aeg meil hoopis 20 minutit aega. Aga siiski on saun mõnus.
Madli käib koolis. Ma ise pole näinud aga tal on õpikud ja töövihikud ja päevik. Päevik on selline tavaline vihik, mida nimetatakse Reissuvihko ja sinna kirjutab-kleebib õpetaja infot. Madli käib iltapäivä rühmas ehk siis õhtupoole, mis tähendab E,T 10.05, K 9.15 ja N,R 8.15. Mulle tundub, et Madlile päris meeldib. Tal on seal sõbrad nagu oodata oli ja õpetaja on kah juba kallis.
Arstitädi Signe ja tema abikaasa Indreku ja Mii ja Madliga käisime täna metsas seenel. Aga metsad siin on väga niisked ja kuidagi soised. Taimkate on kõrge ning seeni on nigelalt. Siiski sai ühe piruka jagu saaki ning lapsed käisid esimest korda linnast väljas.
Eks ma kirjutan kunagi veel.
Tervitused sügisest!
P.S. Avastati, et mulle on vale päevakava tehtud ja seetõttu tegin ma esimese 2 nädalaga 8 ületundi ning nüüd siis saan teha kuu lõpus lühemaid päevi, sest ületunde ei tohi jääda. (See on ametlik tööaeg.) Aga kahju on juba tehtud ja lühemate päevadega võibolla saab vaid haavu lakkuda.
Wednesday, August 8, 2012
 |
| Madli ja Mii kool |
 |
| Loetelu asjadest väljas |
 |
| Kuopiosse mineku hommik - no deem see veel puudus! |
 |
| Lastel on koige raskem - voodisse ka ei lubata. |
 |
| Kui oli vaid yks ratas |
 |
| Lastetuba (Madli) |
 |
| Hommik (Madli) |
 |
| Meie aeg |
 |
| Tervisekeskus |
 |
| Kas midagi jäi maha? Ei!!! |
 |
| Raamatukogu on lahe! |
 |
| Lilled emme Aivile |
 |
| Aire tahab ju näha missugune meie elamine on! (Madli) |
 |
| Eelmine vol.2 (Madli) |
 |
| Igatsus |
 |
| Poose 1 |
 |
| Poose 2 |
 |
| Poose 3 |
Monday, August 6, 2012
Juhtumised
Esmaspäev 30.07.2012
Esmaspäeval sai käidud Kuopios. Tunne oli küll nagu mingil maaplikal, keda suurde linna lastakse. Hommikul 6.20 pidi minema buss Iisalmi, kust siis rongiga Kuopiosse. Hommikul vara ärgatud, sai bussipeatusessegi vara kohale jõutud. No-no, mida ikka see tärnide puudumine bussi aja kõrval tähendab? Miks kedagi teist pole? Kus buss on? Aga buss ikka tuli ja sõitis ka otse rongijaama, kust sain InterCity rongiga edasi. Ilus rong oli ja kõikide istmete juures võimalus saba seina pista, netiühendus kiire. Täitsa päris rong, veits kallim ka nagu hiljem selgus.
Nii ma siis jõudsingi Kuopiosse, mõned asjad jäid netist vaatamata. Loodsin, et Kuopio raudeejaamas istun taas netti aga ei. Soomes juba nii kergelt netti ei leia. Tegin väikese tiiru kesklinnas, kus oli metsik ehitustöö käsil. Leidsin tänava, kus asus politseijaoskond. (Linna sõidu põhjus oligi ju minna politseijaoskonda elamisluba taotlema. Broneeritud aeg: 10:00) Kell sel hetkel 8:12. Oh-oh!!! Jõin kohvi ja küsisin netti. Ei neil vist pole kombeks söögikohtades netti omada ja suunasid mind raamatukokku. Leidsin selle kergelt, kuid lahtiolekuajad tööpäeviti alates kella kümnest. Otsisin pinki raamatukogu ümbrusest, et netti rottida aga ega pinke siis raisata pole, peab ikka trepil istuma. Aga vähemalt wifi oli ning asjad said kaetud. Edasine plaan: politsei, IKEA, rong, rong, kodu. Kell juba nii palju ja millegi pärast jaoskond kaugemal kui arvasin. Siiski jõudsin 5 min enne kohale ja uksel... turvakontroll nagu lennukis. No hea, et lennanud olin, kohe mainisin, et arvuti kotis. Otse loomulikult hakkasin ka piiksuma, kuid kiiresti mõisteti, et ma ikka relva ei kanna. Edasi... suur maja … vasemal politsei, paremal mingi õigus värk. 2. korrus: load. Järjekorranumber, ei muud. No miks! Mul on ju aeg broneeritud ja see kohe-kohe on käes. Miks ma pean siin järjekorras istuma. Läksin alla küsima ja muidugi pidin minema paremale, kus välismaalaste osakond. Seal kinnine uks, nupp ja ei midagi. Natuke ootamist ja kostus nagu luku avamine, katsun ust – lahti. Seal läksid asjad kergelt, täita ankeet ja ongi valmis. Siis aga mainisin, et soovin ikka põhiaadressiks rahvastikuregistris Eesti jätta, mille peale teatatakse, et siis mul ju elamisluba vaja ei lähe. Tore! Ega ma ise polekski ju sinna sõitnud, seda luba ikka teile, mitte mulle vaja. Ma võin siin Soomes ilma selle loata ka olla aga no ega ma Eestis nüüd nii tihti ka käi, kui sina tahaksid. Lõpuks otsustati, et võtavad minuga ühendust, kui teadjamees puhkuselt tuleb, on siis seda vaja või ei. Aga umbes 50 eurot võtsid ikka.
Politseist kesklinna poole tagasiteel leidsin üles peatuse, kist buss IKEAsse läheb. Otsustasin aga enne õnne proovda ning pangakonto teha. Miks õnne? Eelmisel korral kui Iisalmis kontoris käisin, siis nad pakkusid mulle eraldi aega konto avamiseks, kuna see ikka nii kiiresti ei käi. Mina aga väga vaid konto pärast sõita ei taha. Samuti olin kuulnud, et nad ei soovi ka niisama välismaalastele kontot teha. Peab olema pikaajalisem paan. … Mulla aga vedas ning sain Sampo pankka konto. Kaartki tuli reedel juba koju. Pank on kõige kiirem asjaajaja.
Kuna pangas läks kaua, siis ma ei jõudnud selle tunni IKEA bussile. Käisin jälle raamatukogus netis ning võtsin järgmise tunni buddi. IKEAs šoppamiseks jäi vaid tund. Kes selles poes käinud, kujutavad ette, mis jooksmine see oli. Köök, magamistuba, köök – ah ma teen ringe! Elutuba, no kust neede laste asjad tulevad ja kust saab allakorrusele. Õnneks on ka kättesaadavad töötajad. Nii ma leidsin palju-palju vajalikke asju aga aeg surus peale ja kassas... oh ja kassas. Oodata, oodata … jätjekord ei liigu... oodata... bussini … kohe-kohe tuleb buss! Sain makstud ja jooksin... kui jään bussist maha, jään rongist maha, jään veel rongist maha ja ei saa mitte iial koju tagasi! Aga jõudsin!
Rongijaamas sõin. Rong oli vana, istmed küll mugavad aga ei netti ega elektrit. Hullult palav. Tunni pärast istusin Iisalmis ringi teise rongi peale. Selline nunnu pisike rongike, pidi 22 min kohale viima aga väljas oli äikeseil ning rong sõitis ohutuse mõttes 50 km/h ja hilines 25 min. Oh kui raske oli üleval püsida aga magama jääda ei julenud. Kohale jõudes helistasin aivi rattaga vastu. Kott raske ja koduteed ei tea. Kuigi kõik teised kaardid kaasas, siis kodulinna Kiuruvee kaardi olin unustanud.
Teisipäev 31.07.2012
Teisipäeval pidin minema tööjuurde paigaga tutvuma kuskil peale kella ühte. Samas ikka ei olnud päris kindel kellaajas. Seega läksime kõik koos raamatukoguga tutvuma, et teha end lugejaks ja siis seal ka netti pääseda. Aga oh üllatust gmail igasugust tähtsat posti täis: ENÜ vastutuskindlustuse saajate teatamise tähtaeg, uued liikmed, Madli uue kooli direktorilt kiri ja tegelikult pidin ma juba uues tööpaigas kohal olema. Niisiis sai kiiresti reageeritud ja otsustasin, et olulisim on minna kohtuma direktoriga, seejärel vaatab, mis ajal jõuan tööpaika. Enne veel ENÜ asjad korda.
Madli koolidirektor on kena noor ja asjalik inimene. Kool on ilus, keskkond sõbralik. Hoovis mänguväljak. Majad on eraldi algklassidele, põhikoolile ning gümnaasiumid kuuluvad hoopis eraldi. Vaatasime maja ning siis jäime meie direktoriga jutustama. Põhimõtteliselt on klassiõpetaja ja abiõpetaja. Madli hakkaks käima teistega koos kehalises, muusikas ja kunstis/käsitöös. Kehaline toimub koolisaalis, jäähallis, õues või ujulas. Emakeel ehk siis soome keel oleks Madlil eraldi ning ta võtaks koolieelikute programmi, et õppida keelt. Talle tehakse eraldi kava vastavalt edasijõudmiele. Matemaatikas esimesed kaks nädalalt õpetaja vaatab, mis tase Madli on ning selle järgi valitakse õpik. Loodusõpetus – ka sellega vaadatakse, kas eraldi programm või teistega koos. Põhimõtteliselt jäi mulle mulje, et lastele lähenetakse individuaalselt ning Madli saab jõukohase, arendava programmi.
Koolist kiirustasin töökohta. Tegelikult polnud vahet, mis kell ma sinna laekusin. Tuli aga välja, et Valviraga on ikka ilge jama ja ma ei saa midagi teha enne kui SV tunnus teada. Niisiis koos Meriliga pommitasime Valvira töötajaid ja sain oma tunnuse teada. Samas oli juba medõde töölt läinud ja kõik tunnuste taotlemine jäi ikka esimese tööpäeva tegevuseks. Signe tutvustas ming Pegasuse programmiga ning vaatasin ka vastuvõtte. Homme juba enda tööpäev!
Kes mul siis seal tööl on? Signe – eestlasest perearsti kvalifikatsiooniga arst, Kiuruveel juba 2 aastat. Jelena – Eestist pärit arst, Kiuruveel eelmise aasta detsembrist, alates septembrist läheb mujale Soome. Rohkem momendil vastuvõtuarste ei ole. Peaarst Kari on septembrini puhkusel.
Kolmapäev 01.08.2012
Esimene tööpäev. Ei saa midagi teha - isegi netis ei saa istuda, sest arvutisse ei pääse ligi – paroole pole! Nii ma siis ootasin ja olin koos Jelenaga vastuvõtus. Lõunast sain ise programmiga tutvuda ja järgmiseks päevaks juba 2 parsienti. Juhuu!
Neljapäev 02.08.2012
Retseptide pikendamine. 2 patsienti on paljunenud neljaks. Programmiga ei saa üldse hakkama, kõik räägivad soome keeles. Aru nagu saaks aga end on arusaadavaks palju raskem teha. Kus on vahendid? Kus on külvivõtmisasjad? Otoskoop? Kust saab ikka neid labori saatekirju? Kuhu mida märkida? Ja nii saigi pikem tööpäev, sest sissekannete tegemine võttis ilmatuma aja. Kuidas mida kirjeldada? Kuidas on soome keeles see koht, kus patsiendil valu oli?
Järgmine päev pidi ka 2 patsienti olema.
Õhtul käisime kõige-kõige poes ja saime Madlile jalanõud, Miile ka ning saumikseri komplekti: mikser, sau ning lõikaja. Nüüd saab smuutisid edasi teha. Meie kaasa võetud mikser hakkas mutreid köhima ning koledalt ragisevalt hingama. Saatsime ta puhkusele.
Reede 03.08.2012
Palju rohkem retsepte pikendada. 2 patsienti on paljunenud üheksaks. Esimesed telefoniajad. Mis mõttes? Mul on 10 minutit, et teatada patsiendile uuringu tulemusi aga tuleb välja, et tal sapikivid. Ütlen, et ega ei pea lõikama, kui kaebusi pole aga ikka on küll valud. Eelnevatel arstidel vähe juttu aga uuringule on saadetud. Nüüd siis minul vaja saatekiri kirurgile. Aga ma ju nii aeglane. Seega 5 tundi kauem sai tööl oldud: rahulikult sissekandeid tehtud ja saatekirju meisterdatud.
Õhtul sai küll vaid otse magama mindud.
Laupäev 04.08.2012
Raamatukokku! Aga suveajal on see laupäeviti kinni, vaid ajalehesaal avatud 12-15. Nii me siis jätsime lapsed ajalehesaali, kumbki oma arvuti taga, manitsussõnad peale loetud. Ja emmed läksid šoppama! Päris kaua läks poes aga lapsed said hakkama.
Kokkuvõteks:
Paistab, et õppimise ajal tulevad pikad-pikad-pikad päevad!
Saturday, July 28, 2012
Terekest!
Jutustaks teile natuke meie
linnakesest. Nimi: Kiuruvesi. Asukoht: Pohjois-Savo maakond. Loetaks
Ida-Soomeks, kuid kaardilt küll nii ei ütleks. Täiesti keskel. Aga
neil soomlastel ju hoopis teine geograafia. Meie silmis Soome neil
aga on lõunapoolne osa Soome ja põhjapoolne osa Lapimaa. Nii nad
siis tekibki näiteks Kesk-Soome kuhugi imelikku kohta.
Kiuruvesi on väike linnake, kus
kõrgeid maju ei ole. Enamik on ühekordsed ridaelamud või eramajad.
On väiksed poed ja suured poed aga kallid on kõik poed. Kaltsukaid
on palju ja need on odavad. Linnamajas on tasuta nett ning wifi ka
siis kui maja suletud. Momendil nii me netis käimegi. Istume maja
ees pingil rüperaal süles. Raamatukokku pole veel jõudnud.
Tervisekeskus on teises linna otsas.
No ujumisega ma ei tea, mis värk siin
on. Otsisime randa päris kaua. Enamikes kohtades on paadisadamad,
kus ei või ujuda. Ja paate on palju, palju, palju! Lõpuks kui
kohalikult küsisime, siis ta juhatas meile õige tee kätte. Vesi
oli suht jahe, mõned isegi ütleks, et külm. Rand on kena. Seal on
riietevahetamise koht, päästerõngas ja -paat, WC (selline öko,
mis teeb värgid kompostiks).
Meie maja on selline armas 3-kordne
kortermaja. Elame teisel korrussel 3-toalises korteris. Ruumi on
rohkelt. Maja on üheks küljeks sisehoovile, kus paikneb
mänguväljak, grillimis-tšillimismaja, pesukuivatuskoht ja
loomulikult kõikjal on rattaparklad. Maja keldris on keldriboks,
saun (mille kasutamise kohta kohe-kohe küsime, laupäev on
saunapäev) ja pesuköök, koos majasisese kuivatuskohaga. Kõik
tundub nii praktiline ja loogiline. Nagu pink maja ees, kus istuda ja
juttu puhuda. Elupaiga sisustus on läbimõeldud ja baasasjad on
paigas, et iga inimene ei pea ise endale maja taha nööre tirima ja
naabritega pesunöörisõda pidama.
Kokkuvõtteks olen elupaigaga rahul.
Eks näis, mis töö toob!
:)
Friday, July 27, 2012
Nyyd läheb juba libedamalt. Kuigi väikeseid viperusi ikka ette tuleb nagu näiteks nyyd, kus olen Iisalmis raamatukogus aga ei saa kasutada oma arvutit ... miks ei saanud aru. Seega m6ned tähed puuduvad.
Iisalmis olen aga selleks, et isikukoodi taotleda ning tulumaksukaarti. Eriti tore, et vajan ka elamisluba aga selle hankimiseks pean päris Kuopios ära käima. See on nii pikk reis, et kohe yldse ei taha ette v6tta.
Imelik natuke elada juba suures korteris samas pole veel kellelegi t6estanud, et saan tööga hakkama.
..aga paistab, et mu jutt on nagu skisofreenikul hyplev ja m6te kaob teepeal ära.
Kirjutan kunagi hiljem...
Iisalmis olen aga selleks, et isikukoodi taotleda ning tulumaksukaarti. Eriti tore, et vajan ka elamisluba aga selle hankimiseks pean päris Kuopios ära käima. See on nii pikk reis, et kohe yldse ei taha ette v6tta.
Imelik natuke elada juba suures korteris samas pole veel kellelegi t6estanud, et saan tööga hakkama.
..aga paistab, et mu jutt on nagu skisofreenikul hyplev ja m6te kaob teepeal ära.
Kirjutan kunagi hiljem...
Thursday, July 26, 2012
Hei-hopsti!
Nagu teie, mu kallid sõbrad teate, siis ma pole just suurem asi blogitaja. Aga alustada ju võib.
Nii siis me asusimegi üleeile plaanistust 3 tundi hiljem teele. Pagass oli asju pungil täis, salong inimesi. Väsimus juba alguses väga suur. Teel Tallinnasse saime teada, et meie sooduskupongid, millega saime poole laevapiletitelt alla, on ära ununenud ja järgmisel päeval halvimal juhul tuleb juurde maksta.
Aga jõudsime õnnelikult Tallinnasse südaööpaiku. Supsasin läbi ITK traumapunktist, kus Marju viskas mind ENÜ fliisi ja särgiga. Viimsis sõime Silvi sünnipäeva puhul torti ja juba kell 1 öösel magasimegi.
Soome sõidu päeva hommik algas varakult. Kella kuuest sõitsime sadama poole, seal aga ei tekkinud mingeid probleeme ja saime ilusti laevale. Laevareis oli imelühike - no vähelamt mängunurga diivanil liikus aeg väga kiiresti. Ja ei jäänud piisavalt aega, et laeva aeglase neti juures teejuhised arvutisse laadida. Nii sõitsimegi laevast välja Soomemaale ja hakkasime kuhugi - valele poole- sõitma. Tänud toredale Helsinkile, millel on ümber Kehä Ring. Sealt leidsime maantee E75, mida mööda sõitsime liiga palju põhja ja nii tuligi välja, et tegime metsiku ringi.
Jõudsime Kiuruveele natuke pärast kella 6 õhtul. Tervisekeskuses pidid olema mu korteri võtmed aga seal ei teadnud keegi midagi. Nii meil siis kuluski 2 tundi võtmete taga ajamiseks. Meile pakuti juba öömaja mujale, et hommikul edasi otsida. Kui sain lõpuks Merli Eestist kätte, kes sai Simo kätte ja siis juhatati meid võtmeteni. Uh segane ja ajas nutu küll kurku.
Kuid lõpuks jõudsime oma uude koju, käisime šoppamas ning tegime süüa.
Soomes on ilgelt kallis kõik, raha saab kohe otsa. Samas on kõik väga sõbralikud ja abivalmid. Internetti kodus veel pole.
Lehva-lehva Soomemaalt!
Nagu teie, mu kallid sõbrad teate, siis ma pole just suurem asi blogitaja. Aga alustada ju võib.
Nii siis me asusimegi üleeile plaanistust 3 tundi hiljem teele. Pagass oli asju pungil täis, salong inimesi. Väsimus juba alguses väga suur. Teel Tallinnasse saime teada, et meie sooduskupongid, millega saime poole laevapiletitelt alla, on ära ununenud ja järgmisel päeval halvimal juhul tuleb juurde maksta.
Aga jõudsime õnnelikult Tallinnasse südaööpaiku. Supsasin läbi ITK traumapunktist, kus Marju viskas mind ENÜ fliisi ja särgiga. Viimsis sõime Silvi sünnipäeva puhul torti ja juba kell 1 öösel magasimegi.
Soome sõidu päeva hommik algas varakult. Kella kuuest sõitsime sadama poole, seal aga ei tekkinud mingeid probleeme ja saime ilusti laevale. Laevareis oli imelühike - no vähelamt mängunurga diivanil liikus aeg väga kiiresti. Ja ei jäänud piisavalt aega, et laeva aeglase neti juures teejuhised arvutisse laadida. Nii sõitsimegi laevast välja Soomemaale ja hakkasime kuhugi - valele poole- sõitma. Tänud toredale Helsinkile, millel on ümber Kehä Ring. Sealt leidsime maantee E75, mida mööda sõitsime liiga palju põhja ja nii tuligi välja, et tegime metsiku ringi.
Jõudsime Kiuruveele natuke pärast kella 6 õhtul. Tervisekeskuses pidid olema mu korteri võtmed aga seal ei teadnud keegi midagi. Nii meil siis kuluski 2 tundi võtmete taga ajamiseks. Meile pakuti juba öömaja mujale, et hommikul edasi otsida. Kui sain lõpuks Merli Eestist kätte, kes sai Simo kätte ja siis juhatati meid võtmeteni. Uh segane ja ajas nutu küll kurku.
Kuid lõpuks jõudsime oma uude koju, käisime šoppamas ning tegime süüa.
Soomes on ilgelt kallis kõik, raha saab kohe otsa. Samas on kõik väga sõbralikud ja abivalmid. Internetti kodus veel pole.
Lehva-lehva Soomemaalt!
Subscribe to:
Posts (Atom)