Hei-hopsti!

Nagu teie, mu kallid sõbrad teate, siis ma pole just suurem asi blogitaja. Aga alustada ju võib.

Nii siis me asusimegi üleeile plaanistust 3 tundi hiljem teele. Pagass oli asju pungil täis, salong inimesi. Väsimus juba alguses väga suur. Teel Tallinnasse saime teada, et meie sooduskupongid, millega saime poole laevapiletitelt alla, on ära ununenud ja järgmisel päeval halvimal juhul tuleb juurde maksta.
Aga jõudsime õnnelikult Tallinnasse südaööpaiku. Supsasin läbi ITK traumapunktist, kus Marju viskas mind ENÜ fliisi ja särgiga. Viimsis sõime Silvi sünnipäeva puhul torti ja juba kell 1 öösel magasimegi.
Soome sõidu päeva hommik algas varakult. Kella kuuest sõitsime sadama poole, seal aga ei tekkinud mingeid probleeme ja saime ilusti laevale. Laevareis oli imelühike - no vähelamt mängunurga diivanil liikus aeg väga kiiresti. Ja ei jäänud piisavalt aega, et laeva aeglase neti juures teejuhised arvutisse laadida. Nii sõitsimegi laevast välja Soomemaale ja hakkasime kuhugi - valele poole- sõitma. Tänud toredale Helsinkile, millel on ümber Kehä Ring. Sealt leidsime maantee E75, mida mööda sõitsime liiga palju põhja ja nii tuligi välja, et tegime metsiku ringi.
Jõudsime Kiuruveele natuke pärast kella 6 õhtul. Tervisekeskuses pidid olema mu korteri võtmed aga seal ei teadnud keegi midagi. Nii meil siis kuluski 2 tundi võtmete taga ajamiseks. Meile pakuti juba öömaja mujale, et hommikul edasi otsida. Kui sain lõpuks Merli Eestist kätte, kes sai Simo kätte ja siis juhatati meid võtmeteni. Uh segane ja ajas nutu küll kurku.
Kuid lõpuks jõudsime oma uude koju, käisime šoppamas ning tegime süüa.
Soomes on ilgelt kallis kõik, raha saab kohe otsa. Samas on kõik väga sõbralikud ja abivalmid. Internetti kodus veel pole.
Lehva-lehva Soomemaalt!