Lapsed on hullud!

Soomes on koolis kõigil suusatunnid ja kui uisutamisega läks nii, et Madli pidi jäävälja kõrval istuma ja pealt vaatama, kuidas klassikaaslased uisutavad, sest algkoolil, kus Madli õpib, polnud 38-39 suuruses uiske. Siis nad olid ettenägelikumad ja eelmise esmaspäeva õhtul tuli Madli koju ja teatas, et tal on suuski vaja. Nad olid õpetajaga proovinud ja sellises suuruses suusasaapaid koolil samuti pole. Peale selle teatas ta ka, et me peaksime minema Maksimagasiini, seal olevat Junior suusad 89 eurot komplekt. Ja seda tevad 8 aastased lapsed ju ikka seetõttu, et nad vaatavad kojutulevaid reklaamlehti. Nii me siis läksimegi suuski ostma.

Suuskade ostmine ei ole üldse keeruline. Seal on tabel, kust vaatad suusataja pikkuse ja siis see ütleb, mis pikkuses peavad olema suusad ja mis pikkuses kepid. Siis valid suusasaapad ja vuolaa. Aga lapsele ei meeldi sooduskomplaktis olevad musta värvi kepid, tema tahab punaseid. No ei saa ka väga vastu vaielda, sest tegelikult tunduvad need punased tõesti kvaliteetsemad. Mida küll teha? Kui piisavalt kaua mõelda ja sel ajal lapsel jonnida lasta, siis müüja, kes otseloomulikult ka suuskade valimisel abiks on, mõtleb ise midagi välja. Näiteks selle, et nende mõlema kepi alghind on sama ja ta saab teha meile siis komplekti sama soodushinnaga punaste keppidega. Vuolaa, haarame teepealt ka suusakoti ja minekut! Oh ei! Kas teil määre on kodus  olemas? Mis asi? Suusamääre? No natuke nagu midagi koidab, et kunagi kui suusatatud sai siis olid mingid möksid küll ... njaa ega ikka ei ole suusamääret. Nii siis müüja õpetas mind ka suuski määrima ja määrdeid valima. Tore, tore!

Koolis kuulu  järgi läks tal hirmus hästi see suusatamine ning laupäeval läksime siis koos minule suuski ostma. Pühapäeval käisime koos juba suusatamas. Hea, tore koht on. Kilomeetrine tasane ring, mänguväljak Miile keskel mängimiseks. Sõitsime koos 2 ringi ja tõesti ta sõidabki, see mu laps.

Aga täna nad rääkisid mu pehmeks ja rõõmustasid juba enne kui ma täielikult olin otsustanud. Mii saab ka suusad. Plaan siis järgmine: poodi, suusatama. Nii me siis läksime, ostsime Miile suusad, määrisime kohe ära, ootasime ja hakkasime suusatama. Einoh, see tšikk pani paaristõugetega vuh-vuh. Mõned korrad küll kukkus ja keeras oma jalad ebaloomulikku asendisse ning tõstis tagurpidi läinud suuska üle nina õigeks. Esimese ringi lõpupoole teatas, et see on nii vahva ja ta sõidab 3 ringi. Ma mõtlesin, et vaatame kuidas esimesegi lõpuni sõidame. Madli vingus juba esimesel ringil, et varvas on valus ja käsi on valus. Siiski jõudsime esimese ringiga lõppu ja läksime teiselegi. Selle ringi lõpus olin ma natuke väsinud sellest kiirusest ja pidevast looduse imetlemisest aga lapsed ei olnud nõus veel peatuma, läks kolmaski ring ja neljas. Selle küll Mii katksestas poole peal, ikka emme igatsus vist hakkas peale tulema. Aivi juba muretses, et kus me nii kaua oleme. Siiski kolm pool km on esime korra kohta ühele viieaastasele tubli tulemus. Mina sain veel pool ringi teha ja Madli tegi üldsegi kokku viis ringi. Vot nii... need lapsed on hullud!

Natuke pildimaterjali...

Aivi üllatus

Alustuseks siis Aivi üllatus. Nagu näha on selleks lai madrats. Aivi magas enne pisikesel kattemadratsil ja natuke tekke oli ka. Ega ta ei osanud seda isega aimata, et kui Eestist tagasi tuleb on tal korralikus suuruses magamisase.

Minu unistus

Unisatada ma oskan ning asju edasi lükata. Olen põhikoolist peale soovinud endale korralikku suurt voodit aga selleks pole olnud kunagi võimalust. Alati oli midagi tähtsamat mida osta ja ega üks voodi koos madratiga just vähe ei maksa. Nii ma siis olen maganud ikka väga jubedatel asemetel. Kuni praeguseni, nüüd on mul oma voodi ja eks see oli ka üks põhjus, miks Aivile ka madrats osta, sest iseendale ostsin. ;)

Juhuslik koridorihetk

Täna läheme uisutama. Jee! Juba eelmine aasta ostsime Miile uisud aga selleks, et minna uisutama on kõigile uiske vaja. Eile siis oligi see kauaoodatud uisuostmisepäev, kõik said sobiva uisupaari.

Okkad maha!

Selleks, et kuuske välja viia, oleks vaja okkad maha saada, sest kuusk ikka pudenes hoolega ja kogu koridor oleks okkaid täis. Nii siis need rüütlid tegid kuusele 1:0. Täna on plaanis teha ka kuusegrilli. ;)

Minu ingel!

Ja enne jõule veel oli Madlikesel koolis jõulunäidend. Tema oli ingel ja laulis soome keeles inglilaule. Oi, kui kena knäidend see oli!

Tikuvõileibade tegemine on ikka megaraske töö!!!

Ja miks, võiks ju olla lahe! Mõte on küll põnev- erinevad materjalid ja siis kombineerid ja saad üllatavaid tulemusi aga reaalsus on see, et need tikud lihtsalt ei lõpe ota!

Hmm .. ja nüüd ma hakkan endas kahtlema. Ma üldiselt väga ei pööra enda õigekirjale tähelepanu ( ;)-te ju teate) ja otseloomulikult trükivigadele üldse mitte. Siiski vahel harva juhtub, ning nüüd sagedamini, et kahtlen kirjutamisel, kas tuleb pikk või ülipikk. Näiteks kas ei lõpe või ei lõppe?
Kes tahab teada, siis Keeleabi.

Igatahes teen ma tikuvõileibu enda tibutele, kes tulevad täna koju tagasi. Ärgrm solvugem ja arvakem väärasti, ma kutsun koduks kohta, kus elan. Millegitõttu ka reisil libiseb ikka lause: lähme koju!, kui tegelikult mõtlen hotelli.
Aga üldse on täna asjad olnud huvitavas tähtsuse järjekorras. Esiteks töölt tulles käisin poes, mis on loogiline aga siis koju jõudnud, esimese asjana panin üles kaunistused ja puhusin täis õhupallid. Siis panin asjad külmkappi, lugesin meili, lugesin reklaami ja siis hakkasin tegema süüa. Jipikajee tikuvõileibu. Ja nüüd need siis seisavad seal köögis ja ootavad kini ma vingumise lõpetan ja nad lõpuni teen.

Aga varsti-varsti nad tulevad! Aivit ootab suur üllatus. Ma olen tahtnud sellest juba paar nädalat postitust teha aga ei ole saanud, sest see ju rikuks Aivi üllatuse ära! Muidugi ta ei tea, et talle on üllatus. Ja praegu on ka kindel - üpris, et ta teada ei saa, sest on juba lähirongis, kus pole netti! Ha!