Esmaspäev 30.07.2012
Esmaspäeval sai käidud Kuopios. Tunne oli küll nagu mingil maaplikal, keda suurde linna lastakse. Hommikul 6.20 pidi minema buss Iisalmi, kust siis rongiga Kuopiosse. Hommikul vara ärgatud, sai bussipeatusessegi vara kohale jõutud. No-no, mida ikka see tärnide puudumine bussi aja kõrval tähendab? Miks kedagi teist pole? Kus buss on? Aga buss ikka tuli ja sõitis ka otse rongijaama, kust sain InterCity rongiga edasi. Ilus rong oli ja kõikide istmete juures võimalus saba seina pista, netiühendus kiire. Täitsa päris rong, veits kallim ka nagu hiljem selgus.
Nii ma siis jõudsingi Kuopiosse, mõned asjad jäid netist vaatamata. Loodsin, et Kuopio raudeejaamas istun taas netti aga ei. Soomes juba nii kergelt netti ei leia. Tegin väikese tiiru kesklinnas, kus oli metsik ehitustöö käsil. Leidsin tänava, kus asus politseijaoskond. (Linna sõidu põhjus oligi ju minna politseijaoskonda elamisluba taotlema. Broneeritud aeg: 10:00) Kell sel hetkel 8:12. Oh-oh!!! Jõin kohvi ja küsisin netti. Ei neil vist pole kombeks söögikohtades netti omada ja suunasid mind raamatukokku. Leidsin selle kergelt, kuid lahtiolekuajad tööpäeviti alates kella kümnest. Otsisin pinki raamatukogu ümbrusest, et netti rottida aga ega pinke siis raisata pole, peab ikka trepil istuma. Aga vähemalt wifi oli ning asjad said kaetud. Edasine plaan: politsei, IKEA, rong, rong, kodu. Kell juba nii palju ja millegi pärast jaoskond kaugemal kui arvasin. Siiski jõudsin 5 min enne kohale ja uksel... turvakontroll nagu lennukis. No hea, et lennanud olin, kohe mainisin, et arvuti kotis. Otse loomulikult hakkasin ka piiksuma, kuid kiiresti mõisteti, et ma ikka relva ei kanna. Edasi... suur maja … vasemal politsei, paremal mingi õigus värk. 2. korrus: load. Järjekorranumber, ei muud. No miks! Mul on ju aeg broneeritud ja see kohe-kohe on käes. Miks ma pean siin järjekorras istuma. Läksin alla küsima ja muidugi pidin minema paremale, kus välismaalaste osakond. Seal kinnine uks, nupp ja ei midagi. Natuke ootamist ja kostus nagu luku avamine, katsun ust – lahti. Seal läksid asjad kergelt, täita ankeet ja ongi valmis. Siis aga mainisin, et soovin ikka põhiaadressiks rahvastikuregistris Eesti jätta, mille peale teatatakse, et siis mul ju elamisluba vaja ei lähe. Tore! Ega ma ise polekski ju sinna sõitnud, seda luba ikka teile, mitte mulle vaja. Ma võin siin Soomes ilma selle loata ka olla aga no ega ma Eestis nüüd nii tihti ka käi, kui sina tahaksid. Lõpuks otsustati, et võtavad minuga ühendust, kui teadjamees puhkuselt tuleb, on siis seda vaja või ei. Aga umbes 50 eurot võtsid ikka.
Politseist kesklinna poole tagasiteel leidsin üles peatuse, kist buss IKEAsse läheb. Otsustasin aga enne õnne proovda ning pangakonto teha. Miks õnne? Eelmisel korral kui Iisalmis kontoris käisin, siis nad pakkusid mulle eraldi aega konto avamiseks, kuna see ikka nii kiiresti ei käi. Mina aga väga vaid konto pärast sõita ei taha. Samuti olin kuulnud, et nad ei soovi ka niisama välismaalastele kontot teha. Peab olema pikaajalisem paan. … Mulla aga vedas ning sain Sampo pankka konto. Kaartki tuli reedel juba koju. Pank on kõige kiirem asjaajaja.
Kuna pangas läks kaua, siis ma ei jõudnud selle tunni IKEA bussile. Käisin jälle raamatukogus netis ning võtsin järgmise tunni buddi. IKEAs šoppamiseks jäi vaid tund. Kes selles poes käinud, kujutavad ette, mis jooksmine see oli. Köök, magamistuba, köök – ah ma teen ringe! Elutuba, no kust neede laste asjad tulevad ja kust saab allakorrusele. Õnneks on ka kättesaadavad töötajad. Nii ma leidsin palju-palju vajalikke asju aga aeg surus peale ja kassas... oh ja kassas. Oodata, oodata … jätjekord ei liigu... oodata... bussini … kohe-kohe tuleb buss! Sain makstud ja jooksin... kui jään bussist maha, jään rongist maha, jään veel rongist maha ja ei saa mitte iial koju tagasi! Aga jõudsin!
Rongijaamas sõin. Rong oli vana, istmed küll mugavad aga ei netti ega elektrit. Hullult palav. Tunni pärast istusin Iisalmis ringi teise rongi peale. Selline nunnu pisike rongike, pidi 22 min kohale viima aga väljas oli äikeseil ning rong sõitis ohutuse mõttes 50 km/h ja hilines 25 min. Oh kui raske oli üleval püsida aga magama jääda ei julenud. Kohale jõudes helistasin aivi rattaga vastu. Kott raske ja koduteed ei tea. Kuigi kõik teised kaardid kaasas, siis kodulinna Kiuruvee kaardi olin unustanud.
Teisipäev 31.07.2012
Teisipäeval pidin minema tööjuurde paigaga tutvuma kuskil peale kella ühte. Samas ikka ei olnud päris kindel kellaajas. Seega läksime kõik koos raamatukoguga tutvuma, et teha end lugejaks ja siis seal ka netti pääseda. Aga oh üllatust gmail igasugust tähtsat posti täis: ENÜ vastutuskindlustuse saajate teatamise tähtaeg, uued liikmed, Madli uue kooli direktorilt kiri ja tegelikult pidin ma juba uues tööpaigas kohal olema. Niisiis sai kiiresti reageeritud ja otsustasin, et olulisim on minna kohtuma direktoriga, seejärel vaatab, mis ajal jõuan tööpaika. Enne veel ENÜ asjad korda.
Madli koolidirektor on kena noor ja asjalik inimene. Kool on ilus, keskkond sõbralik. Hoovis mänguväljak. Majad on eraldi algklassidele, põhikoolile ning gümnaasiumid kuuluvad hoopis eraldi. Vaatasime maja ning siis jäime meie direktoriga jutustama. Põhimõtteliselt on klassiõpetaja ja abiõpetaja. Madli hakkaks käima teistega koos kehalises, muusikas ja kunstis/käsitöös. Kehaline toimub koolisaalis, jäähallis, õues või ujulas. Emakeel ehk siis soome keel oleks Madlil eraldi ning ta võtaks koolieelikute programmi, et õppida keelt. Talle tehakse eraldi kava vastavalt edasijõudmiele. Matemaatikas esimesed kaks nädalalt õpetaja vaatab, mis tase Madli on ning selle järgi valitakse õpik. Loodusõpetus – ka sellega vaadatakse, kas eraldi programm või teistega koos. Põhimõtteliselt jäi mulle mulje, et lastele lähenetakse individuaalselt ning Madli saab jõukohase, arendava programmi.
Koolist kiirustasin töökohta. Tegelikult polnud vahet, mis kell ma sinna laekusin. Tuli aga välja, et Valviraga on ikka ilge jama ja ma ei saa midagi teha enne kui SV tunnus teada. Niisiis koos Meriliga pommitasime Valvira töötajaid ja sain oma tunnuse teada. Samas oli juba medõde töölt läinud ja kõik tunnuste taotlemine jäi ikka esimese tööpäeva tegevuseks. Signe tutvustas ming Pegasuse programmiga ning vaatasin ka vastuvõtte. Homme juba enda tööpäev!
Kes mul siis seal tööl on? Signe – eestlasest perearsti kvalifikatsiooniga arst, Kiuruveel juba 2 aastat. Jelena – Eestist pärit arst, Kiuruveel eelmise aasta detsembrist, alates septembrist läheb mujale Soome. Rohkem momendil vastuvõtuarste ei ole. Peaarst Kari on septembrini puhkusel.
Kolmapäev 01.08.2012
Esimene tööpäev. Ei saa midagi teha - isegi netis ei saa istuda, sest arvutisse ei pääse ligi – paroole pole! Nii ma siis ootasin ja olin koos Jelenaga vastuvõtus. Lõunast sain ise programmiga tutvuda ja järgmiseks päevaks juba 2 parsienti. Juhuu!
Neljapäev 02.08.2012
Retseptide pikendamine. 2 patsienti on paljunenud neljaks. Programmiga ei saa üldse hakkama, kõik räägivad soome keeles. Aru nagu saaks aga end on arusaadavaks palju raskem teha. Kus on vahendid? Kus on külvivõtmisasjad? Otoskoop? Kust saab ikka neid labori saatekirju? Kuhu mida märkida? Ja nii saigi pikem tööpäev, sest sissekannete tegemine võttis ilmatuma aja. Kuidas mida kirjeldada? Kuidas on soome keeles see koht, kus patsiendil valu oli?
Järgmine päev pidi ka 2 patsienti olema.
Õhtul käisime kõige-kõige poes ja saime Madlile jalanõud, Miile ka ning saumikseri komplekti: mikser, sau ning lõikaja. Nüüd saab smuutisid edasi teha. Meie kaasa võetud mikser hakkas mutreid köhima ning koledalt ragisevalt hingama. Saatsime ta puhkusele.
Reede 03.08.2012
Palju rohkem retsepte pikendada. 2 patsienti on paljunenud üheksaks. Esimesed telefoniajad. Mis mõttes? Mul on 10 minutit, et teatada patsiendile uuringu tulemusi aga tuleb välja, et tal sapikivid. Ütlen, et ega ei pea lõikama, kui kaebusi pole aga ikka on küll valud. Eelnevatel arstidel vähe juttu aga uuringule on saadetud. Nüüd siis minul vaja saatekiri kirurgile. Aga ma ju nii aeglane. Seega 5 tundi kauem sai tööl oldud: rahulikult sissekandeid tehtud ja saatekirju meisterdatud.
Õhtul sai küll vaid otse magama mindud.
Laupäev 04.08.2012
Raamatukokku! Aga suveajal on see laupäeviti kinni, vaid ajalehesaal avatud 12-15. Nii me siis jätsime lapsed ajalehesaali, kumbki oma arvuti taga, manitsussõnad peale loetud. Ja emmed läksid šoppama! Päris kaua läks poes aga lapsed said hakkama.
Kokkuvõteks:
Paistab, et õppimise ajal tulevad pikad-pikad-pikad päevad!
