Munasõda

Kallid lugejad!
On kätte jõudnud kevadpühad ning loodusjõud on veel tasakaalus. Külm talv võimutseb öösel ning soe kevadpäike on oma valdusesse saanud päevad. Kuid kes võidab sellekevadise SÕJA - munasõja?!
Meil on: 4 kuningannat ja palju sõdureid!

Esimene lahing on juba peetud. Lahingväljal: minu toas, minu voodis kohtusid 4 sõjaväge. Esimesed võitlused võitis kuninganna Aivi kuninganna Mii üle. Seejärel purustas Aivi võitmatu rüütel ka kuninganna Madli sõjaväe ning lõpuks hoolikalt valitud kuninganna Ivi rüütlidki langesid võitmatu sõduri käe läbi. Siiski saatus ei olnud Aivi võitmatule rüütlile armuline, ta landes duellis tundmatu koksimismeistriga.

2 kuningannat: võimas lahing on algamas!

Esimene kaotanud sõdur saab söödud!

Kuninganna näib murelik aga ei, ta sõdur on terve!

Ja uuseti! Jee Kuninganna Aivi sõdur on võitmatu!

Vaata siia peb lööma!

Õige rüütli valik on oluline!

Aga Aivi omagi langes peatselt!

Deem, see polnudki õige!

Häid pühi!

Mis ajal me elame?

Ma blokkisin oma lapse gmaili postkasti ja konto ära, see kustutatakse 1 kuu pärast ja miks? Sest hoolimatult sisestasin tema õige sünniaja. Me elame sotisaalmeedia ühiskonnas, kus Facebook on vajalik kindlasti juba esimesest klassist peale. Juba natuke varemgi, sest olgem ausad sealsete mängude tase algab 2-3 aastasest peale. Lapsevanemad loovad oma pisipõnnile konto juba peale sündimist ja mis selles halba on? Võimalused on ju piiratud kontode loomiseks, miks lasta õitseda valel, et laps on 13? Pigem lubada Facebook sünnist alates (siis kindlalt on see vanema loal ja tegemisel) ning vanuse suurenedes õigused suurenevad. Mõistan, et seal ohud aga, no kuulge, me lapsed peavad neid maast madalat õppima. Internetireeglid peavad selged ja kasutuses olema juba enne mässumeelset teismeiga. Aga meil veel ei ole lepsevanemate põlvkonda, kes ise on esimesest klassist peale Facebookis olnud. Milleks Facebook 8 aastasele? No mängud aga näiteks minu lapsel on sõbrad lasteaiast, kellega ta ühendust peaks ning eesti kooli esimese klassis sõbrad ning kui me tagasi Eestis oleme, siis Facebook on väga kerge ja lihtne viis ühendust pidada soome sõpradega. Maailm on valla.
Ja mis gmailist? No kuulge postkastil küll ei peaks olema vanusepiirangut. Seal on küll kõik lisad, mis kontoga tulevad aga neidki piiratakse alla 18 aastastele, miks siis mitte piirata ka noorematele? Kolmanda-neljanda klassi lapsel oleks hea ju kasutada oma androidis google kalendrit, märkida sinna oma kodutöid, tähtaegu. Kuigi jah e-kool on nüüd päris selleks, ning nad ei saada välja sõnumeid. Siiski armastan võimalust kalendreid ühildada. Mobiil ostetakse juba kooli minnes, no kuulge, see pole enam pelgalt telefon.
Mu laps on 2 aastasest peale internetis olnud ja leidnud oma tee teletupsude lehelt brittide laste keskmängulehele. Eesti lehtedelt tutvustati teda lastekaga, siis playforia ning siis leidis youtube, kus multikaid vaadata, telekanalite lehed, kust telesarju vaadata. Sai Facebooki. Kindlasti on sattunud videodele, mis ei ole talle kohased aga kas ta on neid vaadanud, ei tea. Pole näinud. Aga ma olen näinud, et ta pigem valib oma My Little Pony kui midagi muud. Huvid ja mõttemallid ei ole lastel samad, mis täiskasvanutel. Ma küll ei kujuta ette, et peaksin oma lapsele gmaili keelama.
Oh... igatahes on nüüd Madlil uus gmaili aadress.

Pildimaterjali

Reis jätkub

Kolmapäev, 6.3.

Tere hommikust vihm!

Taas imeline hommik Hispaanias. Hotellibroneeringuga tuli taas hommikusöök. Muide, meie tuba oli selline pisike. Seal oli 4 voodit üksteise kõrval ja muud sinna ei mahtunudki, vannituba ja rõdu. Rõdu oli möbleeritud. Aga hommikusöök oli võimas. V.a. Vahejuhtum lauaga. Olime seadnud end sisse ilusasse ümarasse lauda, kui meil paluti teise lauda kolida, sest meid oli 4 aga see laud oli 5le. Krt! Ma tundsin end päris halvasti, sest vanakesi 5 inimese lauast kolmekesi küll keegi ei liigutanud. Siiski seal oli natuke sooja lauda nagu vorstid ja muna. Siis krõbuskid, saiad, vorst, juust, pisikesed võid ja moosid ja šokolaadikreem, röstsai. Hoh... lahedad rösterid olid. Sellised, et paned saia ühest otsast sisse ja siis see liigub nagu lindil, all ja üleval küttekeha ning teisest otsast tuleb röstituna välja. Ja siis oli veel puuviljalaud ja kohvilaud. Sõime nii palju kui suutsime.

Järgmiseks jalutuskäik. Sadas sellist peenikest vihma, mis kohe hetkega märjaks ei tee aga ajaga ikka. Lained olid endiselt metsikud ning nüüd siis suundusime pitki Platja de Fenalsi Santa Clotilde aedade poole. Rannik oli selline, et rand, siis kaljune mägi, kus otsas loss ja siis jälle rand. Ehk mäest üles, järsult kõrgele. Loodus oli kaunis ja metsaalune rohetav. Hoolimata vihmast oli käimisest palav ja natuke ka sooja hõngust tunda. Aiad olid tasulised ning otsustasime hoopis juua mahla kohvikus ning liikuda edasi. Lausa põnev oli uurida, mis on järgmise künka ja käänaku taga. Kõndisime mööda turismirada, mis tutvustab rannikut. Aga päris rannas ei saanud kõndida, sest seal oli mingi uhkete inimeste hotell ning piiratud ala. Siiski jõudsime pärast pikka jalutuskäiku taas rannani ning saime minna alla. Seal oli imeline rand, õigemini 2 randa kõrvuti ja lahutatuderaldiseisva kaljuga. Lained olid tugevad ja teine rand oli aegajalt koguni vee all. Aga siiski sain lainete vahel käia märgi juures ära. See oligi rand, kuhu tahtsin jõuda aga kartsin, et lapsed ei jõua sinna kõndida. Platja de Treumal. Seal käidud suundusime tagasi. Jalutasime natuke teist teed aga jõudsime imekombel samasse paikka, kust alustasime. Ning sealt juba polnud enam palju hotellini.

Tagasi jõudnud oli kell juba 2 ning lõunasöök hotellis. Meile pakuti eri hinda – 5 eurot inimene. Mõtlesime, et on nälg ning väga palju odavamalt ei saagi. Proovisime. Lasime end lauda viia ning sealt korjati ära vein ja vesi. Siis võtsime mida hing ihaldas rootsi lauast aga juua kuskilt ei leidnud. Tuli väja, et joogid pole hinna sees. Käisin küsimas ning isegi ei pakutud jooke, öeldi vaid, et saite soodushinnaga ja jooke pole. No, ok! Vanakesed jõid vett ja nautisid veini. Meie kuivasime. Seega sõime veel rohkem.

Pärast sööki läkisd lapsed tuppa puhkama. Meie võtsime baarist joogid. Aivi jõi kohvi ja konjakit mina džinni toonikuga. Siis tuli hea lõunauinaku uni.

Peale siestat liikusime taas linnapoole. Käisime turistipoodides suveniire vaatamas ja Blanco ja Negro restoranis sõime pitsat ning jõime värsket mahla. Natuke oli juba ka päikest näha olnud, nüüd küll öö ja pimedus. Lapsed tahtsid eile nähtud laevakujulisele mänguväljakule minna. Seal nad mängisid mereröövleid. Meie saime veel nautida laineid. Siis jalutuskäik tagasi. Magama. Homme taas päev.

Neljapäev, 7.3.

Tere päike! Lapsed ja Aivi veel magasid kui ärkasin. Oli küll mõte teha taliujumist basseinis aga otsustasin hoopis minna randa vaatama, kas Platja de Lloreti ja Platja de Fenalsi vahel olevale kaljulenukile saab minna. See on olnud kõik need päevad lainete tõttu suletud, kuna rajale löövad lained. Aga siiski veel suletud. Uurisin kaarti ning leidsin teise tee. Trepid üle mäe. Seal ei olnud keeldu, kuna see rada viis otse üles kaljule. Vaade oli suurepärane. Tegin paar pilti ja ronisin alla tagasi.

Ees ootas rikkalik hommikusöök. Täitsa võib ära harjuda sellise luksusliku eluga, kus hommikul on kõik valmis ja söö, mida hing ihaldab. Me jäime kohvi jooma, kui lapsed suundudid juba tuppa multikaid vaatama. Aga oh ei nad tulid tagasi, olid trikood selga pannud ning nüüd tahtsid minna ujuma. Loomulikult rätikuid ei olnud kaasas ja kuigi päike paistis oli ikkagi külm. Siiski. Aivi läks rätikute järgi, mina nendega basseini äärde kaasa. Aga nad ikka ei oska ujuda külmas vees. See pole uih-aih. Varbake, jalake. No, tuli ikka eeskuju näidata. Läksin panin ka trikkoo selga ja tegin siis selle 2 basseinipikkuse ujumise ära. Kohalikud hüüdsid meid hulluks. Aga, mis teha, soojem ta oli kui praegusel ajal Soomes.

Siis kiirpakkimine. Kogu tavaariga lõpmatust trepist üles ning jooksuga bussile. Sõit Gironasse. Bussi-rongijaama tahtsime pakke jätta aga se oleks maksma läinud umbes 11 euro ja meie kotid oleks seal skännitud enne hoiuruumi panekut. No, se väga poleks häirinud aga oh, mis paranoia neil seal on. Pole kuskil pakioius sellist turvasüsteemi näinud. Otsustasime hoopis viia oma kodinad ära hotelli, mis asus küll Saltis ning sinna pidi u 20 min bussiga sõitma ja siis veel tagasi.

Girona on üks vana linn. Mina tahtsin jalutada jõe ääres aga seda ei saanud teha, sest jõgi oli majade vahel. Aga linn ise. Keskaegsed kõrged majad, kirsad tänavad ja kangialused, kus on kindlasti palju kuritöid toime pandud. Ja kogu aeg mäest üles. Aivi tahtis väga minna linnamüürile jalutama ja sinnapoole me ka suundusime. Vaade müürilt oli suurepärane. Ja müüri lõpus oli kaunis varemetevaheline aed. Nälg hakkas näpistama ja läksime sööma. Seal oli turistitänav, kus palju söögikohti. Valisime päikeselise laua ning sõime head kebabi. Kõht sai küll hästi täis. Pungil. Aga päike ju paistab ja seal on jäätisepood. Heh, head jäätist peab ka sööma. Ma võtsin pistaatsia ja After Eight maitselised pallid. Siis jalutuskäik edasi ning leidsime vanalinna teisest otsast müüri teise otsa. Nüüd käisime müüri täispikkuses läbi! Ning lõpus oli imeline katetraal. See nägi vana ja võimas välja. Maksime piletiraha, et pääseda sisse. Aivi sai ilma dokumenditagi tudengisoodustust ja Mii üldse ilma. Kuigi nii vist ei pidanud olema. Katedraal oli sees veel võimsam, väljas oli see majade vahel ja ei hoomanudki, kui ruumikas see tegelikult on. Ostsime sealt ka suveniire.

Järgmiseks olidki vanalinna suveniiripoed, mis olid nii nunnud ja värvilised. Seal oli lahedaid nõusid. Kuigi kotid juba pungil täis ning käsipagasi kaal lõhki, ei saanud jätta ostmata Agnesele piimakannu. Seal nagu kohe oli peal silt ”Agnese piimakann”. Vaatame, kas jõuab tervelt ka kohale. Natuke väsimust ja seega bussiga hotelli. Hotelli juures oli ju ostukeskus, kus tahtsime veel natuke ringi vaadata. Mii oli oma teksad lootusetult läbi kandnud ning need pidime ära viskama. Madlilgi oli juba puhaste riiete kriis. Nii me siis käisime lasteriiete poes ja ostsime lastele reisi

eks varustust. Siis kerge snäkk ja tuttu.

Enne veel alla vastuvõttu. Kuna sain Priority Club liikmeks, siis proovisin kasutada eriõigusi. Meil ju järgmisel päeval lennuk väljumas 8:30. Hommikusöök tavaliselt kell 7. Palusin siis hommikusööki meiele alustada 6:45. Ok. Ostsin neti 1 tunni kasutusõiguse, mis pidi olema ühele arvutile aga sain selle kahele. Siis palusin tellida takso hommikuks 7:10. Ning lõpuks tegi ta meile veinipudeli ka lahti. Hea teenindus!

Reede, 8.3.

Hommikul kiirpakkimine ja ärkamine. Hommikusöök, misda saime varem alustada. Rikkalik ja mõnus. Takso tuli täpselt söömise lõpus. Ja sõit algab. Lennujaama protseduurid. Kõik seljast ja saapad jalast. Vedelikud, arvutid. Siis kõik tagasi selga. Asjad kotti. Kuidagi kiiresti hakati meid lennukisse pakkima ja mul on tunne, et väljusime ka varem. Me ju sõitsime Ryanairiga nüüd kolmandat korda ja leidsime, et võiks lotot ka mängida. Ostsime kõigile piletid. Tuli välja, et sel korral oli sooduspakkumine, et ostad ühe, saad teise tasuta. Madli võitis 2 korda uue pileti. No, vähemalt kulutas aega, mis lennukis kulub aeglaselt. Jõudsime Frankfurt-Hahni lennujaama 35 minutit ajakavast ees. Jess! See annab meile veel lisaaega. Niigi 10 tundi kulutada.

Lennujaamas. Mida nüüd? Kotid pakihoidu ja Frankfurt am Maini. Eeee... edasi-tagasi bussipilet 20 euri inimene ja isegi Mii peab maksma. Võtsime siis teise sihtpunkti. Umbes 15 km eemal asub Kirchberg, selle piirkonna vanim linn. Kõndisime lennujaama bussijaama, jäime bussist maha, otsustasime ümber ja siis veel ümber ja siis veel ümber. Tund hiljem ikkagi istusime bussile linnakese poole. Pisike-pisike linn. Künklik. Nii ilusad majad. Idülliline keskkond. Läksime sööma väikesesse armsasse restorani, kus umbes 4 roa vahel saigi valida. Restoran oli rahvast täis. Teenindajad olid sõbralikud, naeratavad. Laud kaeti kaunisti. Joogiks hea saksa õlu, eelroaks toorsalat ning põhiroaks paneeritud kala. Imeline lõunasöök. Sinna järgnes jalutuskäik linnas ja lapsed leidsid mänguväljaki, kus oli ka kopp, millega liivakastis kaevata ja kärjääri teha. Ma keerasin pargipingile magama. Ilm oli vahelduva pilvisusega, ei palju tuult ning hea riietusega natuke sai pikutada enne kui külm nahavahele puges. Siis veel jalutuskäiku, otsisime kaubanduskeskust ja leidsime. Saksamaal on šokolaad nii odav. Ja soodukaga saime Miile 5 euriga veel ühed püksid. Siis istusime kaubanduskeskuse ees pingi peal pikalt. Heh... ega meil muud ka teha pole. Samas siin on ju juuksur. Aivi tegi ettepaneku, et laseksin oma juuksed ära lõigata, kuna see mul juba pikemat aega plaanis aga aega pole saanud. Nüüd nagu aega on. Juuksur ei osanud inglise keelt. Aga kuidagi oli selge, mida mina tahan. Küsis veel kui palju, kas tukka, kas järku. Ja sops-vops oligi valmis. Juukselõikus Saksamaalt. Milline beib!

Bussisõidul tagasi lennujaama Mii kukkus kurvis pingilt vahekäiku. Ütles küll, et pead ära ei löönud, puus oli valus ja nutt suur. Siiski natuke tekitas muret, et laps magama jäi. Äratatav ja adekvaatne. No, las ta siis magab. Lennujaama pingipeale nagu tõeline maalilmarändur. Lennujaamas pole netti. On küll Maci nett näha aga küsides vastavad, et lennujaam ei luba tasuta netti jagada, kuna lennujaamal endal on tasuline nett. Heh, siis ilma. Mitu tundi surnuks lüüa. Saime hakkama. Ja tuli aeg, kus sai juba meie lennule check in teha. See meil ju tehtud ehk otse turvakontrolli. Aaaa.... tuleb ju pagas ka võtta. Väike ümberpakkimine ja tavapärane rutiin. Lendu ootasid ka kaks lõbusat saksa tšikki, kes jõid šampust ja sebisid noormehi. Päris hästi tuli neil välja. Mii ja Madli hõivasid põranda. Kõhuli maas joonistasid pilte. Aga üpris kiiresti hakati meid lennukisse laadima. See oli meie esimene pimeda aja lend. Nii mõnus õhkutõusmisel kustutati tuled ja uni tuli peale. Aga üleval olles panid nad tuled taas põlema, nii ere. Jõudsime õigeaegselt Skavasta lennujaama, kus meil hotellituba Quick Sleep lahedas ja ruumikas hotellis. Võtsime ka interneti. Aga juba oli öö ja läksime magama.

Laupäev, 9.3.

Hommikul ärkasin natuke varem. Hommikusööki sai muidu selles hotellis ajavahemikul 04-10, sest mõeldakse ka inimestele, kel varajane lend. Meie toal olid jagatud abiruumid. Tahtis olla ka selles mõnusas puhkealas, Madligi ärkas. Nii me siis istusime seal, mina netis kirjadele vastamas ja Madli vaatamas, kuidas lift üles-alla käib. Käisin ka bussipiletit Stockholmi ostmas, hoh... ligi 300 seki. Imelikud rahanumbrid. Aga lapsed said tasuta. Hommikusöök ei olnud nüüd nii rikkalik kui eelmised aga kõhu sai täis.

Bussiga saabusime Cititerminaalen peatusesse kesklinnas ja googemapsi kohaselt umbes 2 km pikkune jalutuskäik sadamasse. Võtsime kaardi ja hakkasime liikuma. Missugune džungel. Mitu tasandit teid ja kuigi kaardi kohaselt kerge jalutuskäik, siis need tasandid ja käänakud tegid selle ülimalt keerukaks. Lisaks veel kivisillutis, mis ei teinud kotide kandmist just lillepeoks ja külm, külm, külm. Oleme tagasi talvemaal. Ilus linn, tõsiselt kendad hooned ja vesi ja sillad ja majad keset vett. Pärast pikka jalutuskäiku olime sadamas ja kuidi alguses oli plaan vaid kotid sadamasse toimetada ja siis ise ära minna, siis ega enam tagasi küll ei viitsinud minna. Ootasime seal paar tundi, kuna laevale pääseb.

Laev Gabriella. Küllaltki suur, meil oli aknaga väike kajut. Mii tahtis magada ülevam, Madli all. Lapsed leidsid kohe mängutoa, suurematele lastele oli ka Wii-tuba. Mina läksin tegin väikese uinaku. Kui laev sõitma hakkas, siis tehti poed lahti. Kõigile oli vaja sukkpükse õhtusöögikleidi juurde ja muudki. Siis hakkasidki juba õhtused šõud. Lastele oli Disney muusikaline etendus, kus tehti mustkunsti, nalja ja laulu. Järgnes limbo võistlus ja jagati nänni. Järgnes aeg riidesse panna ja minna kirikuulsasse laeva rootsi lauda. Hoh, kui rikkalik! Meil oli nii kaunis ümar laud. Mina alustasin külmade roogadega. Proovisin kaheksajalasalatit ja kalamarja ja erinevaid imelikke mereande. Siis rohelist salatit. Tuli ka põhiroorg, erinevad lihad ja kartulit, riisi. Mida hing ihaldab. Pakuti ka erilisi jooke osta. Siis saime teada, et vein, õlu ja mahl, vesi kuuluvad ka hinna sisse. Ehk siis hakkame jooma! (Ps! Need pildid, mis Aivi tegi, kui keegi juhtub kunagi nägema, on võltsitud!) Kõht sai metsikult täis. Aga magustoidu punnitasin ka sisse. Lapsed olid juba jooksnud mängutuppa ja kui me sinna jõudsime, siis Mii oli koristamise abistamise eest saanud nänni ja Madli tegi otsimismängu, mille eest sai kupongi. Kupong andis võimaluse baarist saad väikese Pringles krõpsu ja limonaadi. Sõbrantsidega läksid nüüd baari. Baarman oli tasemel ja teenindas neid trikkidega ja asjalikult. Ostsin Miile ka koolat. Mii oli nii uhke oma nänni üle. Kaelarätt ja rinnamärk ja helkur. Jõid oma jooke need preilid. Madli läks tagasi mängutuppa aga Mii jäi veel baari. Seal oli elav muusika, Mii tantsis.

Kui tants tehtud ja joogid joodud läksime meiegi mängutuppa, mida suleti. Madliki oli nänni saanud koristamise eest. Mängisime natuke nende automaatidega, kus saad kommi püüda puldi abil ja oma kiirust testida. Heh... see on kaasakiskuv.

Lastel oli aeg minna magama. Juba pea südaöö. Jutustasin unejuttu aga egas nad magama ei jäänud. Said oma kummikommid ja multika. Meie Aiviga läksime öökluppi ja tantsisime kuni sulgemiseni. Korralik tansulka ja toredad joogid. Tagasi jõudes lapsed magasid, kumbki oma voodis ja kui Madli külge keeras siis ilmestus kummikomme täiskleepunud selg.

Pühapäev, 10.3.

Magasime nii kaua kui vähegi võimalik. Mii ei suutnud end üldse liigutada, Madli ikka reageeris. Mida nad seal kajutis hilisel öötunnil tegid? Loivasime sööma. Siis läks edasi takso, rong, rong, rong, takso, kodu. Ja puhkus ongi läbi. Külmkapp tühi, kõht kah. Jätkub tavapärane tööelu.

Kokkuvõtteks võiks öelda, et vaheldusrikas reis oli. Hispaania teenindus on kehv aga loodus kaunis. (Võibolla olid inimesed mõjutatud halvast ilmast, mida neil tavaliselt pole.) Päris lahe on hotellides ööbida, isegi neis säästutubades. Läks hästi ja olid normaalsel tasemel hotellid. Hommikusöögid on mõnusad. Saksamaal on nii kaunid majad. Rootsi jäi mu telefon aga ikka oli tore. Pidu laeval ongi päriselt nauditav.

Järgmiseks augustis Šotimaale mägedesse! Eks kamraadid?!

Kuidas see kõik siis välja näeb?

Muumimuuseumi ees olev kuju, mida pidevalt ära varastatakse.

Muumid on väikesed.

Lepatriinusõit Särkännemen pargis.

Madli meisterdatud laev.

Bussisõit Lloret de Mari,

Lloret de Mar - lõpuks mere ääres!

Salt bussipeatus - uued rõivad, boose.

Hotelli rõdu.

Juhuslik nõjatus rõduäärel.

Päikesereisi basseinimõnud. Supleja 1.

Supleja 2.

Supleja 3 on veel soojendusdressis. (Heh ja sinna ta jääb!)

Torn Tamperes.

"Päikeseline" Hispaania rand - Lloret de Mar.