Ja reis jätkub

Esmaspäev, 4.3.

Hommikul ei viitsinud väga kiirustada. Vaikne hommikusöök ja jalutuskäik kesklinna bussile. Buss pidavat minema kell 12. Kuid see mitte kiirustamine viis lõpuks kiirustamiseni. Poest tahtsin osta kõrrejooki lastele õhkutõusmiseks aga kõik on 200 ml pakendid. No, proovime! Vahepeal nagu lubavad. Meie host saatis meid peatusesse ja buss 61 viis meid lennujaama. Tamperest lennujaama on natuke alla 20 km. Buss viis meid terminaali 1 aga lend läks terminaalist 2. Heh! Need olid oma 100 m lahus. Ilgelt väike lennujaam oli. Kui lennukitäis inimesi ootesaali pandi, siis ei olnud võimalik ümber pöörata. Meil ei olnud vaja palju oodata. Turvakontrollis pidi pea paljaks koorima. Ma pidin isegi saapad ära võtma. Muidugi mahlad pidime ära viskama, sest alla 2 aastased lapsed võivad selliseid jooke kanda. Siis riided tagasi ja vaid 50 min lennu väljumiseni. Aga sisse tulev lend jäi hiljaks, sest lund sadas ja piloot ei näinud maandumisraja tulesid ja nad satusid valele poole maandumisrada ning peatumise ajal pidid na lennuki täielikult jääst puhastama. Nii me siis startisime pool tundi hiljem. Kohe õhku tõusmise järselt andsin stjuardessidele teada, et meil Bremenis on vaid 1 tund ja 5 min ümberistumiseks ning tõenäoliselt olles pool tundi ajakavast maas, siis me ei jõua. Nad teatasid, et see sama lennuk peaks Bremenist Gironasse sõitma. Siis tuli info, et kuna nad jäävad nii hiljaks, siis Girona meeskond võtab teise lennuki aga nad vaatavad, mis nad teha saavad. Aga lend kestis 2 tundi ja selle ajaga nad organiseerisid nii: meid tõsteti ümber lennuki etteotsa VIP kohtadele, kui uksed avati, siis saime enne VIPisid lennukist välja, seal ootas meid lennujaama eskort, mis viis meid otse järgmise lennu ootesappa ilma uuesti turvakontrolli läbimata. Seal oli niipalju aega, et korra hinge tõmmata, vetsus käia ja jooki osta. Siis juba lennukisse minek. Madlil olid veel eelmisest maandumisest kõrvad lukus. Aga juhuu, kohe uuesti 2 h 13 min täistoptud plekkkarbis istumist. Väsitav oli küll. Ma vist ikka ei soovi minna Ameerikasse või Austraaliasse. Veel pikemalt istumist.

Huh! Aga nii me siis jõudsime Girona lennujaama. Turistiinfost küsisime, kuidas hotelli pääseda ning leidsime, et kõige effektiivsem on võtta takso. Mõnus taksosõit mägisel maal. Hotell asus Salt linnas, mis on kohe Girona kõrval. Meil üks tuba, kus 2 suurt voodit, vannituba. Ostukeskus kohe meie kõrval. Seal käisime söömas. Ja tõesti väsimus oli peal.

Teisipäev, 05.03.

Hommik oli pime. Vihma sadas. Hommikusöök oli hotellihinna sees ehk söö kui palju tahad. Eks sõime ka. Lapsed nautisid jooksu vihmas ning oligi aeg minna sisseoste tegema. Esimesest poest sain mina saapad, edasi said Madli ja Mii tuulekad ning Mii ka vihmavarju. Uue varustusega kirjutasime end hotellist välja ja asusime Girona poole. Muidugi bussijaama kõndisime ringiga, ootasime natuke ja tuligi buss. Sõit kestis ja lahe oli vaadata Hispaania koledaid maju ja ilusaid mägesid kauguses. Siis hakkas üks vanamutt hispaania keeles midagi seletama ja tundus, et ta tahtis öelda, et bussijaama peatus on nüüd. Eks me siis läksime maha ja vualaa oligi. Siis arvasime, et vaataks ka natuke Girona ilusat kesklinna. Nii me siis jälitasimegi silti, mis nägi välja kui pakihoid aga ei olnud ka. Pettumusega kõndisime tagasi ja siis ootasin 15 min, et rääkida tädiga, kes ei osanud inglise keelt ja ütles, et pakihoid oli ikkagi seal ning infot küsigu ma hoopis mujalt. Sealt mujalt öeldi, et tema annab infot vaid rongide kohta ja bussijaam on kõrval. No siis ma läksin sinna ja olin juba natuke mures, sest vahepeal olime otsustanud võtta bussi Lloret de Mar'i aga se pidi minema 13:15, kell oli juba 13:06. No siis ma küsisin ühelt, et kas saaka piletit ja tema suunas mind veel edasi kohta kus oli järjekord. Huh. Lõpuks pidime maksma kõigi ka laste eest sama piletihinna. Ja bussijuht oli kuri ning pakkidega ei aidanud.
Siiski oli sõit kaunis ja mägine. Buss jõudis sihtpunkti minu arust 15 min varem ning tuli täieliku üllatusena, et olime kohal. Lloret de Mar bussijaamas ei olnud infopunkti. Nii me siis hakkasime suvalises suunas liikuma, kuna ma ei suutnud kaardilt leida meie hotelli kohta ja kuskil polnud Wifit. Mingi hetk leidsin infopunktile viitavad märgid ja hakkasin neid jälitama. Info märk oli koos ühe A tähega algava pika sõnaga, järsku kadus info märk ära ja jäi vaid A tähega sõna. Leidsin selle A tähega koha ning sealt küsisin teejuhtnööre. Sain ka! Muidugi ta tegi suured silmad kui ütlesin, et lähme jalgsi. Tegalikult see polnud pikk maa, vaid üle järsu mäe. Siiski jõudsime õigesse kohta. Meie hotell, juhuu! Siin on ka bassein. Sisse kirjutamisel käisid lapsed peale, et me ikka küsiksime, kas võib ujuma minna. No, öeldi, et külm on. Me siis ütlesime, et tuleme Soomest. Ja need hullud lapsed läksid hotellituppa, panid trikood selga ja läksid ujuma. Väljas oli 12 kraadi, metsik tuul ja vihmagi sadas vahepeal. Hotellikülaliste pilgud olid pildistamist väärt. Ja nad käisidki ära, 2 korda. Jõid kuuma kakaod peale! Me ikkagi tulime praegu Soomest.

No siis oli aeg minna linna vaatama. Soojalt riidesse ja minema. Randa ei lubatud, sest nii suur tuul oli ja metsikud lained! Lihtsalt vapustav. Mii: "Vesi teeb meile vaatemängu!" Aplaus! Vahepeal käisime söömas ja siis kõht täis suundusime vaatama Castell d'en Plajat. Tuli välja, et seal läheb mööda kaljusid rannal rada, mida oli nii põnev kõndida kuni pimedani. Me jõudsime kuni Cala d'en Trons rannani, kust üritasime siis teist rada tagasi leida aga olime juba kaardi pealt väljas ja pöördusime lihtsalt tagasi. See oli suurepärane jalutuskäik, isegi lapsed ei vingunud, et igav oleks.

Puruväsinuna hotelli hispaaniakeelseid multikaid vaatama! Head ööd!