Kuna lapsed ja ka Aivi on ära, siis oli jõulukoristamine lihtsam, kuid mitte väga lihtne. 3 päeva ja vuolaa kogu elamises on suurpuhastus tehtud (muidugi Aire abiga ;) ).
Tuli meelde ülikooliaeg ning need paar korda, kus Madli oli ekamite ajaks maale küüdiitatud ning minul oli tunne, et ikka nii sassis elamises ei ole võimalik õppida. Koristasin-koristasin põhjalikult ja kui valmis sai, tuli tõdeda, et ikka ei saa õppida. Paistab, et sassis elamine ei olnudki see õige takistus.
Aga näed bloggima võtab küll kui elamine korras!
Ilusaid jõule!
:)
Monday, December 24, 2012
Monday, December 17, 2012
Sünnipäevaralli
Ma juba kirjutasin terve pika postituse sünnipäevadest aga suutsin selle ära kaotada. Samas tahaks ikkagi jagada sünnipäevakogemusi.
Maagilisel kuupäeval 12.12.12 kell12 sai minu tibu Madli 8 aastaseks. Juba hommikul vara enne minu tööle minekut ärkasime ja äratasime Madlikese tordi, laste mullijoogi, kingituste, laulu ja muidugi küünlatega. Siis oli meil unine õnnelik tüdrukutirts, kes ikka veel torti ei söö. Eelmine aasta pidin lapse sünnipäeval üksi 3 torti ära sööma, küll see emme olemine on tore! Sel aastal oli abilisi.
Järgmine etapp oli pidu. Reede õhtul käisime Aiviga poes ja seejärel algas kokkamisralli. Kui kolmapäeval oli meil töönädala puhul ostetud sügavkülmutatud tort. Just! Võtad õhtul poest tordi paned külmkappi ja hommikuks sulanud. Vuolaa! Nüüd tegin Austraalia kooki, leiba - täiesti juhuslikult samal ajal, pitsasaiatainast ja piparkoogitainast. Kuna liiga palju oli tegemist, siis tort kõrbes ära. Sel hetkel tundus maailm lõppevat, sest nii palju oli vaeva saanud näha ja kell oli kah juba poole öö peal. No sealt edasi oli tuduaeg. Aivil vel jaksu jagus ning ta küpsetas kogu öö pitsasaiu. Hommikul ootas ees koristamine ja väga kiiresti oligi külaliste aeg.
Siis aga toimus ajanihe ning aeg hakkas kulgema... aeglaselt. Tegime asjade otsimist ja pipargoogi kaunistamist ja Madli avas kingitusi ... alles pool tundi oli möödunud. 2,5 veel! No õues käimise, söömise ja lauamängudega sai asja vähe venitatud. Siiski avastasin, et meie lauamängud on liiga rasked, et kambale 8-9 aastastele, kes väga huvitatud pole reegleid õpetada. Eks siis tšikid tegid natuke ka Youtube pidu ja kuulasid lihtsalt nunnut Robinit. Täiesti arusaadav, kuidas kamp 8-9 aastaseid ühte 14 aastast lauljat fännavad. Õnneks sai 3 tundi täis ja kõik läksid ära. Kas meeldis? Pole õrna aimugi.
Me Aiviga olime küll läbi, võtsime veini ja läksime sauna lõõgastuma. Õhtul sai veel filmi vaadatud ja mina tegin vaikselt ettevalmistusi järgmiseks päevaks.
Hommikul äratas issi telefonikõnega Aivi ja ma käskisin tal veel edasi magada. Äratasin Mii, Madli oli ju loomulikult juba üleval. Ning läksime Aivit äratama. Meil oli imepisike roosa kook täis küünlaid. miikesel oli roosikimp, kus õis iga elatud aasta eest. Lisaks veel oli meil tähistamiseks šampus ning kingitused olid kah. Aivi sai puhuda küünlaid, Miike korjas neid nunnult ükshaaval tordilt ja esimest korda oma elus lõikas torti lahti. Aivi avas kingitusi, kus oli emmelt viirukid, minult raamat ja lottopilet. Siis oli tordi aeg ja Madli tõi veel jäätist. Meil oli toas iga eluaasta kohta küünal ning muusika meie uutest tublidest kõlaritest. Läks päris lahedalt! Aivil polnud neist üllatustest aimu, jee. Ja esimest korda sai roosikimbu ning šampuski oli esimene.
Päeva veetsime lauamängudega. Homme aga on Aire sünnipäev! ;)
Maagilisel kuupäeval 12.12.12 kell12 sai minu tibu Madli 8 aastaseks. Juba hommikul vara enne minu tööle minekut ärkasime ja äratasime Madlikese tordi, laste mullijoogi, kingituste, laulu ja muidugi küünlatega. Siis oli meil unine õnnelik tüdrukutirts, kes ikka veel torti ei söö. Eelmine aasta pidin lapse sünnipäeval üksi 3 torti ära sööma, küll see emme olemine on tore! Sel aastal oli abilisi.
Järgmine etapp oli pidu. Reede õhtul käisime Aiviga poes ja seejärel algas kokkamisralli. Kui kolmapäeval oli meil töönädala puhul ostetud sügavkülmutatud tort. Just! Võtad õhtul poest tordi paned külmkappi ja hommikuks sulanud. Vuolaa! Nüüd tegin Austraalia kooki, leiba - täiesti juhuslikult samal ajal, pitsasaiatainast ja piparkoogitainast. Kuna liiga palju oli tegemist, siis tort kõrbes ära. Sel hetkel tundus maailm lõppevat, sest nii palju oli vaeva saanud näha ja kell oli kah juba poole öö peal. No sealt edasi oli tuduaeg. Aivil vel jaksu jagus ning ta küpsetas kogu öö pitsasaiu. Hommikul ootas ees koristamine ja väga kiiresti oligi külaliste aeg.
Siis aga toimus ajanihe ning aeg hakkas kulgema... aeglaselt. Tegime asjade otsimist ja pipargoogi kaunistamist ja Madli avas kingitusi ... alles pool tundi oli möödunud. 2,5 veel! No õues käimise, söömise ja lauamängudega sai asja vähe venitatud. Siiski avastasin, et meie lauamängud on liiga rasked, et kambale 8-9 aastastele, kes väga huvitatud pole reegleid õpetada. Eks siis tšikid tegid natuke ka Youtube pidu ja kuulasid lihtsalt nunnut Robinit. Täiesti arusaadav, kuidas kamp 8-9 aastaseid ühte 14 aastast lauljat fännavad. Õnneks sai 3 tundi täis ja kõik läksid ära. Kas meeldis? Pole õrna aimugi.
Me Aiviga olime küll läbi, võtsime veini ja läksime sauna lõõgastuma. Õhtul sai veel filmi vaadatud ja mina tegin vaikselt ettevalmistusi järgmiseks päevaks.
Hommikul äratas issi telefonikõnega Aivi ja ma käskisin tal veel edasi magada. Äratasin Mii, Madli oli ju loomulikult juba üleval. Ning läksime Aivit äratama. Meil oli imepisike roosa kook täis küünlaid. miikesel oli roosikimp, kus õis iga elatud aasta eest. Lisaks veel oli meil tähistamiseks šampus ning kingitused olid kah. Aivi sai puhuda küünlaid, Miike korjas neid nunnult ükshaaval tordilt ja esimest korda oma elus lõikas torti lahti. Aivi avas kingitusi, kus oli emmelt viirukid, minult raamat ja lottopilet. Siis oli tordi aeg ja Madli tõi veel jäätist. Meil oli toas iga eluaasta kohta küünal ning muusika meie uutest tublidest kõlaritest. Läks päris lahedalt! Aivil polnud neist üllatustest aimu, jee. Ja esimest korda sai roosikimbu ning šampuski oli esimene.
Päeva veetsime lauamängudega. Homme aga on Aire sünnipäev! ;)
Kelguvann
Nagu olen juba ka varem kirjutanud, siis meil on suur dušširuum, mida lapsed osavalt kasutavad vannina. See ruum on nagu mängutuba, kus saab lõbusaid mänge veega mängida ja emmesid häältega hulluks ajada, sest kogu aeg on tunne, et see põrand laseb kohe läbi.
Siiski on meil geniaalsed lapsed. On ju tulnud talveaeg ja loomulikult kohustuslik element on kelgud. Mõlemal on oma ilus roosa kelk. Täna avastasid lapsed kelgu võlusid vannitoas ja leiutasid kelguvanni. Ehk siis lase kelk vett täis ja ongi vann! Need kelgud on sellised natuke tavapärasest salvokelgust kõrgema äärega ning toimib hästi.
Hmm... vii veel kelgud vannituppa lumest sulama. ;)
Siiski on meil geniaalsed lapsed. On ju tulnud talveaeg ja loomulikult kohustuslik element on kelgud. Mõlemal on oma ilus roosa kelk. Täna avastasid lapsed kelgu võlusid vannitoas ja leiutasid kelguvanni. Ehk siis lase kelk vett täis ja ongi vann! Need kelgud on sellised natuke tavapärasest salvokelgust kõrgema äärega ning toimib hästi.
Hmm... vii veel kelgud vannituppa lumest sulama. ;)
Wednesday, December 5, 2012
Jõuluvana juures
03.12 oli siis plaanitud päev Jõuluvana juures. Algas se naqgu ikka katastroofiga, sest me ei olnud vaadanud nüüd väga täpselt bussiaega ja nett ütles, et buss läheb 11:10, paber aga väitis, et 10:50. No ja kui peatusesse jõudsime, siis oli kell 10.56. Ja seal kirjas olnud aeg 10:50. Nii siis meil oli veel üks tund bussini aga äkki on ka teine tee. Näiteks buss jääb hiljaks.
Selle nr 8 bussiga oli aga hirmus segadus. Turistid küsisid Santa Parki aga juht ütles, et tunni aja pärast minev 8 viib parki. Meie küsisime Joulupukin kylään ja juht, ütles, et viib meid hoovi peale. Nii jäidki itaallased maha ja meie sõitsime kuhugi aga miks?
Sest, et on 2 kohta: Joulupukin kammari ehk kontor, mis alub Jõulukülas ja SantaPark. Küla on lahti kogu aasta aga park hooajaliselt talvel ja suvel. Kahe koha ruumiline vahe on 2 km.
Nii me siis olime teel Napapiirile ja Jõuluvana külla. Külas oli postkontor ja kontor ja atraktsioonideks koerapark, põhjapõdrasaan. Esimesena käisime vaatamas põhjapõtru. Lapsed tegid 1 km ringi Petteri Punakuonoga ehk siis Rudolfiga. Aivi oli õnnelik, et sai päris põhjapõtra päriselt pepu pealt patsutada. Sest tegemist on ikka päris loomadega ning sarvede juurest puudutades nad saavad kurjaks. Siis käisime söömas ja otsustasime jõuluvana juurde minna.
Jõuluvana... uksel on silt: siin taga on Jõuluvana ja sa teed selle ukse lahti, seal on põnev muusika ja käik ja käik ja trepp ja trepp ja rõdu - pikk rõdu ja ukseauk, mis viib kuhugi ruumi, kust tulevad inimeded teiselt poolt välja. Nad on kohtunud Jõuluvanaga. Ja sinu ja Jõuluvana vahel on palju-palju-palju inimesi. Umbes 1 tunni jagu iminesi.
Kuid kui oled kohal, siis põnevus pole veel üle läinud, otse vastupidi. Muide Jõuluvana räägib ka natuke eesti keelt. :) Ja siis tegime pildi Jõuluvanaga!!!
Ise loomulikult pildistada ei võinud aga võisid osta selle tehtud pildi või mitu või hoopis video ja pildi. Me võtsime kõik mälupulga peal, sest see tundus mõistlikum.
Siis hakkas juba pimenema, me olime terve päeva olnud Jõuluvana juures! Kell oli oma hea pool kolm.
Plaan oli minna otse teed nüüd SantaParki aga me läksime valet teed pidi ehk siis ringiga. Samas nägime ka metsa ja muud toredat. Külma oli umbes 17 kraadi. Aga me jõudsime õigesse paikka ja suur oli mu üllatus, kui mõistsin, et park asub mäe sees!
Tore koobas, avar ja täis lapsesõbralikke ning südamlikke inimesi. SantaPark oli kohe esmapilgul ilus, seal oli soe: nii füüsiliselt kui vaimselt. Meil oli küll vaid paar tundi aga sellega saime teha nii mõndagi ning piletid kehtisid 2 päeva. Ehk siis esimesel õhtul käisime Jäälossis, Päkapikukoolis, sõime, meisterdasime Päkapikku ja jooksime bussile.
Rovaniemis sõime veel pitsat ja tuduaeg oligi käes! Kõik olid väsinud.
Selle nr 8 bussiga oli aga hirmus segadus. Turistid küsisid Santa Parki aga juht ütles, et tunni aja pärast minev 8 viib parki. Meie küsisime Joulupukin kylään ja juht, ütles, et viib meid hoovi peale. Nii jäidki itaallased maha ja meie sõitsime kuhugi aga miks?
Sest, et on 2 kohta: Joulupukin kammari ehk kontor, mis alub Jõulukülas ja SantaPark. Küla on lahti kogu aasta aga park hooajaliselt talvel ja suvel. Kahe koha ruumiline vahe on 2 km.
Nii me siis olime teel Napapiirile ja Jõuluvana külla. Külas oli postkontor ja kontor ja atraktsioonideks koerapark, põhjapõdrasaan. Esimesena käisime vaatamas põhjapõtru. Lapsed tegid 1 km ringi Petteri Punakuonoga ehk siis Rudolfiga. Aivi oli õnnelik, et sai päris põhjapõtra päriselt pepu pealt patsutada. Sest tegemist on ikka päris loomadega ning sarvede juurest puudutades nad saavad kurjaks. Siis käisime söömas ja otsustasime jõuluvana juurde minna.
Jõuluvana... uksel on silt: siin taga on Jõuluvana ja sa teed selle ukse lahti, seal on põnev muusika ja käik ja käik ja trepp ja trepp ja rõdu - pikk rõdu ja ukseauk, mis viib kuhugi ruumi, kust tulevad inimeded teiselt poolt välja. Nad on kohtunud Jõuluvanaga. Ja sinu ja Jõuluvana vahel on palju-palju-palju inimesi. Umbes 1 tunni jagu iminesi.
Kuid kui oled kohal, siis põnevus pole veel üle läinud, otse vastupidi. Muide Jõuluvana räägib ka natuke eesti keelt. :) Ja siis tegime pildi Jõuluvanaga!!!
Ise loomulikult pildistada ei võinud aga võisid osta selle tehtud pildi või mitu või hoopis video ja pildi. Me võtsime kõik mälupulga peal, sest see tundus mõistlikum.
Siis hakkas juba pimenema, me olime terve päeva olnud Jõuluvana juures! Kell oli oma hea pool kolm.
Plaan oli minna otse teed nüüd SantaParki aga me läksime valet teed pidi ehk siis ringiga. Samas nägime ka metsa ja muud toredat. Külma oli umbes 17 kraadi. Aga me jõudsime õigesse paikka ja suur oli mu üllatus, kui mõistsin, et park asub mäe sees!
Tore koobas, avar ja täis lapsesõbralikke ning südamlikke inimesi. SantaPark oli kohe esmapilgul ilus, seal oli soe: nii füüsiliselt kui vaimselt. Meil oli küll vaid paar tundi aga sellega saime teha nii mõndagi ning piletid kehtisid 2 päeva. Ehk siis esimesel õhtul käisime Jäälossis, Päkapikukoolis, sõime, meisterdasime Päkapikku ja jooksime bussile.
Rovaniemis sõime veel pitsat ja tuduaeg oligi käes! Kõik olid väsinud.
Sunday, December 2, 2012
Jõuluvana, siit me tuleme!
Reede oli üks kiire päev. Kuidagi ei saanud rahuneda töö juures ja seega ka ei saa loota, et asjad sujuksid. Loomulikult olin viimase minutini tööl, jooksin (nagu te kõik teate, siis see tähendab kiiresti rattaga sõitmist) poodi ja siis koju. Poes tellisin takso, et me jõuaksime ikka õigeks ajaks rongijaama.
Meil Kiuruveelt ikka paar korda päevas läheb rong ja nüüd need ajad klappisid hästi. Ylivieskal ümberistumiseks 16 minutit. Suurepärane!
Aga ... aga ... kui kiiresti-kiiresti sai asjat pakitud ja taksoga rongijaama sõidetud ja 15 min varem jõutud, siis teatati, et rong tuleb 17.13 asemel hoopis 17.56. Jääb natuke hiljaks.
Nii siis algaski meie reis pakases hilinevat rongi oodates. Muidugi mõne aja pärast teatati, et rong tuleb hoopis 18.15 ja nii see oligi. Tund aega graafikust maas. No, oli lund ja tuult ja palju külma. Aaa... peaaegu oleks unustanud! Ma olin ju unustanud rongipiletid töö juures välja printida, meil polnud ka pileteid. Siiski ned mul läpakas olid ja täitsa sobisid. Teenindaja vaatas ja ütles, et ümberistumisasjad uuritakse. Nii me siis sõitsime Ylivieska poole teadmatuses, kas saame edasi või... Näiteks peaksime maksma hosteli toa eest, mida ei saa rongi hilinemise pärast kasutada.
Ja hostel seepärast, et meie couchsurfing host ütles meile paar päeva enne reisi koha üles. Tal lapsed haiged. Ma kirjutasin 15 uut kirja ja vaid 3 vastasid, muidugi eitavalt. Siis kirjutasin ja helistasin umbes 10 hotelli, hostelit, külalistemaja ja muid majutusi läbi. Käisin veel enamatel kodulehtedel. Kõik täis! Kui muidu oleks olnud, siis laupäeva öö oli igal pool kinni. Siiski vedas ja saime Rudolf hostelisse hirmsa rahaga 3 inimese toa 2 ööks ja kuna niipalju ei oleks kogu aja eest maksta tahtnud, siis broneerisime ülejäänud 3 ööd parema pakkumisega külalistemajas. No tore-tore!
Rongis olime veel, esimeses rongis ja vaid 1,5 tundi see sõit umbes kestis. Ning õnnelikult olid ka kõik ümberistumisrongid 1 tunni jagu hiljaks jäänud. Seega saadi Helsingi poole ja Rovaniemi poole. Meie koht oli vagunis 2. Arvasime ekslikult, et see on eespool aga oh ei! Hoopis üks viimastest. Nii me siis seal perroonil jooksime, kuni meile öeldi, et minge ära sisse, rong kohe hakkab sõitma. Ja siis rongis ronisime oma kohti otsima aga neid polnud, sest see rong oli vale. No suund ja reis olid õiged aga füüsiline rong oli teine, mis esialgselt plaanitud ja meil polnud seda toredat 4 inimese laua kohta, sest kõik olid võetud. Nii me siis kõndisime kogu rongi läbi, et vaba lauda leida ja leidsime! Viimasest vagunist, kuhu vaatasime.
Aga siis oli vaid ligi 4 tundi veel! Lapsed hakkasid juba väsima ja mina vajusin kohe ära. Lapsed tegid midagi muud. Veel enne Rovaniemit mängisime paar lauamängu. Olimegi kohal, kuidagi väga kiiresti. Eks ma vist ikka magasin korralikult.
Rovaniemi... pime, külm, tundmatu. Olin joonistanud rongis kaarti googlemapsi põhjal. Seal hotell, kus sissekirjutus oli ( Santa Clause) ja sealt siis Rudolf hostelisse. No aga ega see kaart nüüd nii täpne polnud. Rasked kotid, väsinud lapsed, külm tuul... Kas me ei saaks taksot võtta? Kas me ei saaks taksot võtta? Mul on külm! ... jne. Aga samas see polnud kaugel ka kui nad aru said, et me ei võta taksot, siis läks juba paremini. Tee ääres olid põnevad majad ja osadel suuretel majadel olid iga akna peal jõuluküünlakolmnurgad. Päris huvitav! Ja pikk keerdtrepp! Ja läbi tunneli sai minna. Ja siis pika käimise järel jõudsime kohta, kus oli melu. Baarid, restoranid, kohvikud, inimesi tänaval palju-palju! Tõeline ööelu! Kell oli ka muidugi juba pool 1. Aga seal ööelu keskel oli hotell, kus sissekirjutus läks sujuvalt, saime võtmed ja pidime veel omajagu maad kõndima hostelisse. Maja oli ok aga tuba minimaalne. 3 inimese tuba, ilma lisavoodita. Nägi küll välja nagu 2 inimese tuba lisavoodiga. Ja põhimõtteliselt need andsid kokku ühe suure voodi. Öö oli külm ja mina magasin küll halvasti. Hommikul kirjutasin ja küsisin tekke ja soojendust juurde. Õnneks saime lisaradiaatori. Ja miniköök oli -1 korrusel. Seal sai hommikusööki teha.
1.detsember. Lund oli Rovaniemis vähe ja kohta ka ei tundnud. Külm, hirmus külm! Seega läksime esimese asjana poodi soojemaid riideid hankima. Madlile saime lõpmata ilusa ja sobiva peokleidi ja mina sain patsikumme! Mii proovis muinasjutuprintsessikleite, kuid kahjuks olid need liiga väikesed või suured. ... Jaaa no eks me ostsime ka Madlile kindad ja Aivile kampsuni ja lihtsalt tagavaraks 2 paari kindaid. Aga see Madli kleit on nii lahe ja me oleme talle peokleiti otsinud Soome tulekust peale.
Siis läksime Artikumi. Kuna ikka tahaks kõike odavamalt saada, siis ostsime ühispileti Arktikum -Korundi -Plike. No odav see just polnud. Arktikum meile kõilile meeldis. Seal siis räägiti arktikast. Siis kulutasime metsikult raha kohvipausile. Jätkasime veel natuke näituse vaatamist ja ega midagi kodupoole, sest lapsed olid veendunud, et me olime seal terve päeva ja juba on hilja-hilja õhtul. Oli möödunud umbes 3 tundi ja kell vaid pool 5. Kuna siiski tahtsime Aiviga midagi teha, tuli plaan minna kahekesi kinno. 45 min pärast oli algamas Videvikusaaga viimane film aga Aire! Me pidime ju koos temaga kinno minema! Eks me siis ostsime Airele Tartusse järgmisele seanssile pileti ja ise läksime Rovaniemil kinno. Oli küll hea mõte! Siiski-siiski ... maksime Aire pilleti eest alla 8 euro - koos toiduga- ja meil oli 11 euro 1 inimese pilet.
Aga koju jõudes oli õhtu veel noor. Panime lapsed magama ja läksime linna. Aivi oli teinud eeltööd ja tsekkasime neid kohti. Tivolis oli bänd ja pilet 7.5, kuid koos riidehoiuga oleks olnud 9,5. Mina pidasin seda liiga kalliks. Läksime hoopis öökluppi Doris. Koht kuhu minna kui tahad veeta parimat aega! Samas teine kommentaar oli, et Soome naised on kõik lesbid: tantsivad koos terve õhtu ja siis lähevad koos koju. Siiski oli koht päris mõnus, tantsuplats väike ja muusika nibin nabin. Tantsida sai ja mitte kogu õhtu vaid Aiviga.
2. detsembri hommikul küll ärgata ei tahtnud. Eriti veel, kui laps vingub, et päkapikk pole midagi toonud. Aga kuidas need päkapikud ikka peaksid meid leidma, kui me nii palju ringi liigume! Arvatavasti on toonud koju need kommid. Ja kas suss on üldse akna peal? Igatahes tuli kella 10ks tuba üle anda. Nibin-nabin õigel ajal panime postkasti võtmed ja liikusime alla kööki sööma. Seejärel uude majutuspaikka. Maa polnud pikka aga ikkagi raske. Ning kohale jõudes nagu oli ka ette teada, ei olnud meie tuba valmis. Niis siis jätsime asjad külalistemajja ja suundusime jõe äärde jalutama. Teepeale jäi Angry Birds'i tegevuspark. Täiega lahe koht, kus lapsed paari minutiga oma kindad märjaks tegid. Hea, et need olid varukindad ja teisi kaasas polnud. Siiski oli tore ja kui väga külm hakkas läksime tagasi. Ei olnud veel tuba valmis ning läksime taas poodi. Nüüd ostsime kõigile need paksud lumekindad va Aivile. Ja tagasi jõudes oli ka tuba valmis. Väike, 3 voodit, wc koridoris, toas TV, mikrouun ja vesi ja keetja. Lisavoodi ka. Mina olin väsinud ja magasin natuke. Lapsed tegid midagi. Seejärel läksime kunsti vaatama. Lapsed jooksid selle läbi ja 10 minutiga oli kõikmvaadatud. kahtlustan, et riietumine võtis ka enam aega. Otsustasime siis ka viimase koha Plike üle vaadata. See oli lahe interaktiivne näitus metsast. Kohe muutis päeva täiuslikumaks.
Tahtsime ka hästi süüa ja leidmime Hiina restorani, mida pidasid hiinlased. Menüüd vaadates jõudis Mii küünlajala ära lõhkuda ja siis oli küll kurb tuju ja Mii jäi magama. Siiski jäime sinna ja toit oli väga hea, seda oli rohkelt. Võtsime ka kaasa. Samas nii palju ma poleks olnud Eestis unelmateski nõus olnud maksma.
Kõht täis koju. Lastele oli lubatud kelgutama minna. Aivi läks nendega kelgutama ja mina meisterdasin seda teksti. Nüüd nad on tagasi ja loevad unejuttu. Mina ikka meisterdan seda teksti.
Ja virmalisi me ikka pole näinud, kuigi Arktikumis öeldi, et iga teine öö oleks võimalik näha aga siis kui taevas on selge ja natuke on pakast. Aga nüüd sajab lund!
Ja homme tuleb reis Jõulukülla!
Meil Kiuruveelt ikka paar korda päevas läheb rong ja nüüd need ajad klappisid hästi. Ylivieskal ümberistumiseks 16 minutit. Suurepärane!
Aga ... aga ... kui kiiresti-kiiresti sai asjat pakitud ja taksoga rongijaama sõidetud ja 15 min varem jõutud, siis teatati, et rong tuleb 17.13 asemel hoopis 17.56. Jääb natuke hiljaks.
Nii siis algaski meie reis pakases hilinevat rongi oodates. Muidugi mõne aja pärast teatati, et rong tuleb hoopis 18.15 ja nii see oligi. Tund aega graafikust maas. No, oli lund ja tuult ja palju külma. Aaa... peaaegu oleks unustanud! Ma olin ju unustanud rongipiletid töö juures välja printida, meil polnud ka pileteid. Siiski ned mul läpakas olid ja täitsa sobisid. Teenindaja vaatas ja ütles, et ümberistumisasjad uuritakse. Nii me siis sõitsime Ylivieska poole teadmatuses, kas saame edasi või... Näiteks peaksime maksma hosteli toa eest, mida ei saa rongi hilinemise pärast kasutada.
Ja hostel seepärast, et meie couchsurfing host ütles meile paar päeva enne reisi koha üles. Tal lapsed haiged. Ma kirjutasin 15 uut kirja ja vaid 3 vastasid, muidugi eitavalt. Siis kirjutasin ja helistasin umbes 10 hotelli, hostelit, külalistemaja ja muid majutusi läbi. Käisin veel enamatel kodulehtedel. Kõik täis! Kui muidu oleks olnud, siis laupäeva öö oli igal pool kinni. Siiski vedas ja saime Rudolf hostelisse hirmsa rahaga 3 inimese toa 2 ööks ja kuna niipalju ei oleks kogu aja eest maksta tahtnud, siis broneerisime ülejäänud 3 ööd parema pakkumisega külalistemajas. No tore-tore!
 |
| Külmavares ja laps |
 |
| Arkticimi kohvik |
 |
| Pisike osa mänguläljakust |
 |
| Juhuu! |
 |
| Jõgi |
 |
| WC |
 |
| Metsa tööle! |
 |
| Jahile! |
Aga siis oli vaid ligi 4 tundi veel! Lapsed hakkasid juba väsima ja mina vajusin kohe ära. Lapsed tegid midagi muud. Veel enne Rovaniemit mängisime paar lauamängu. Olimegi kohal, kuidagi väga kiiresti. Eks ma vist ikka magasin korralikult.
Rovaniemi... pime, külm, tundmatu. Olin joonistanud rongis kaarti googlemapsi põhjal. Seal hotell, kus sissekirjutus oli ( Santa Clause) ja sealt siis Rudolf hostelisse. No aga ega see kaart nüüd nii täpne polnud. Rasked kotid, väsinud lapsed, külm tuul... Kas me ei saaks taksot võtta? Kas me ei saaks taksot võtta? Mul on külm! ... jne. Aga samas see polnud kaugel ka kui nad aru said, et me ei võta taksot, siis läks juba paremini. Tee ääres olid põnevad majad ja osadel suuretel majadel olid iga akna peal jõuluküünlakolmnurgad. Päris huvitav! Ja pikk keerdtrepp! Ja läbi tunneli sai minna. Ja siis pika käimise järel jõudsime kohta, kus oli melu. Baarid, restoranid, kohvikud, inimesi tänaval palju-palju! Tõeline ööelu! Kell oli ka muidugi juba pool 1. Aga seal ööelu keskel oli hotell, kus sissekirjutus läks sujuvalt, saime võtmed ja pidime veel omajagu maad kõndima hostelisse. Maja oli ok aga tuba minimaalne. 3 inimese tuba, ilma lisavoodita. Nägi küll välja nagu 2 inimese tuba lisavoodiga. Ja põhimõtteliselt need andsid kokku ühe suure voodi. Öö oli külm ja mina magasin küll halvasti. Hommikul kirjutasin ja küsisin tekke ja soojendust juurde. Õnneks saime lisaradiaatori. Ja miniköök oli -1 korrusel. Seal sai hommikusööki teha.
1.detsember. Lund oli Rovaniemis vähe ja kohta ka ei tundnud. Külm, hirmus külm! Seega läksime esimese asjana poodi soojemaid riideid hankima. Madlile saime lõpmata ilusa ja sobiva peokleidi ja mina sain patsikumme! Mii proovis muinasjutuprintsessikleite, kuid kahjuks olid need liiga väikesed või suured. ... Jaaa no eks me ostsime ka Madlile kindad ja Aivile kampsuni ja lihtsalt tagavaraks 2 paari kindaid. Aga see Madli kleit on nii lahe ja me oleme talle peokleiti otsinud Soome tulekust peale.
Siis läksime Artikumi. Kuna ikka tahaks kõike odavamalt saada, siis ostsime ühispileti Arktikum -Korundi -Plike. No odav see just polnud. Arktikum meile kõilile meeldis. Seal siis räägiti arktikast. Siis kulutasime metsikult raha kohvipausile. Jätkasime veel natuke näituse vaatamist ja ega midagi kodupoole, sest lapsed olid veendunud, et me olime seal terve päeva ja juba on hilja-hilja õhtul. Oli möödunud umbes 3 tundi ja kell vaid pool 5. Kuna siiski tahtsime Aiviga midagi teha, tuli plaan minna kahekesi kinno. 45 min pärast oli algamas Videvikusaaga viimane film aga Aire! Me pidime ju koos temaga kinno minema! Eks me siis ostsime Airele Tartusse järgmisele seanssile pileti ja ise läksime Rovaniemil kinno. Oli küll hea mõte! Siiski-siiski ... maksime Aire pilleti eest alla 8 euro - koos toiduga- ja meil oli 11 euro 1 inimese pilet.
Aga koju jõudes oli õhtu veel noor. Panime lapsed magama ja läksime linna. Aivi oli teinud eeltööd ja tsekkasime neid kohti. Tivolis oli bänd ja pilet 7.5, kuid koos riidehoiuga oleks olnud 9,5. Mina pidasin seda liiga kalliks. Läksime hoopis öökluppi Doris. Koht kuhu minna kui tahad veeta parimat aega! Samas teine kommentaar oli, et Soome naised on kõik lesbid: tantsivad koos terve õhtu ja siis lähevad koos koju. Siiski oli koht päris mõnus, tantsuplats väike ja muusika nibin nabin. Tantsida sai ja mitte kogu õhtu vaid Aiviga.
2. detsembri hommikul küll ärgata ei tahtnud. Eriti veel, kui laps vingub, et päkapikk pole midagi toonud. Aga kuidas need päkapikud ikka peaksid meid leidma, kui me nii palju ringi liigume! Arvatavasti on toonud koju need kommid. Ja kas suss on üldse akna peal? Igatahes tuli kella 10ks tuba üle anda. Nibin-nabin õigel ajal panime postkasti võtmed ja liikusime alla kööki sööma. Seejärel uude majutuspaikka. Maa polnud pikka aga ikkagi raske. Ning kohale jõudes nagu oli ka ette teada, ei olnud meie tuba valmis. Niis siis jätsime asjad külalistemajja ja suundusime jõe äärde jalutama. Teepeale jäi Angry Birds'i tegevuspark. Täiega lahe koht, kus lapsed paari minutiga oma kindad märjaks tegid. Hea, et need olid varukindad ja teisi kaasas polnud. Siiski oli tore ja kui väga külm hakkas läksime tagasi. Ei olnud veel tuba valmis ning läksime taas poodi. Nüüd ostsime kõigile need paksud lumekindad va Aivile. Ja tagasi jõudes oli ka tuba valmis. Väike, 3 voodit, wc koridoris, toas TV, mikrouun ja vesi ja keetja. Lisavoodi ka. Mina olin väsinud ja magasin natuke. Lapsed tegid midagi. Seejärel läksime kunsti vaatama. Lapsed jooksid selle läbi ja 10 minutiga oli kõikmvaadatud. kahtlustan, et riietumine võtis ka enam aega. Otsustasime siis ka viimase koha Plike üle vaadata. See oli lahe interaktiivne näitus metsast. Kohe muutis päeva täiuslikumaks.
Tahtsime ka hästi süüa ja leidmime Hiina restorani, mida pidasid hiinlased. Menüüd vaadates jõudis Mii küünlajala ära lõhkuda ja siis oli küll kurb tuju ja Mii jäi magama. Siiski jäime sinna ja toit oli väga hea, seda oli rohkelt. Võtsime ka kaasa. Samas nii palju ma poleks olnud Eestis unelmateski nõus olnud maksma.
Kõht täis koju. Lastele oli lubatud kelgutama minna. Aivi läks nendega kelgutama ja mina meisterdasin seda teksti. Nüüd nad on tagasi ja loevad unejuttu. Mina ikka meisterdan seda teksti.
Ja virmalisi me ikka pole näinud, kuigi Arktikumis öeldi, et iga teine öö oleks võimalik näha aga siis kui taevas on selge ja natuke on pakast. Aga nüüd sajab lund!
Ja homme tuleb reis Jõulukülla!
Subscribe to:
Posts (Atom)