Lapsed on hullud!

Soomes on koolis kõigil suusatunnid ja kui uisutamisega läks nii, et Madli pidi jäävälja kõrval istuma ja pealt vaatama, kuidas klassikaaslased uisutavad, sest algkoolil, kus Madli õpib, polnud 38-39 suuruses uiske. Siis nad olid ettenägelikumad ja eelmise esmaspäeva õhtul tuli Madli koju ja teatas, et tal on suuski vaja. Nad olid õpetajaga proovinud ja sellises suuruses suusasaapaid koolil samuti pole. Peale selle teatas ta ka, et me peaksime minema Maksimagasiini, seal olevat Junior suusad 89 eurot komplekt. Ja seda tevad 8 aastased lapsed ju ikka seetõttu, et nad vaatavad kojutulevaid reklaamlehti. Nii me siis läksimegi suuski ostma.

Suuskade ostmine ei ole üldse keeruline. Seal on tabel, kust vaatad suusataja pikkuse ja siis see ütleb, mis pikkuses peavad olema suusad ja mis pikkuses kepid. Siis valid suusasaapad ja vuolaa. Aga lapsele ei meeldi sooduskomplaktis olevad musta värvi kepid, tema tahab punaseid. No ei saa ka väga vastu vaielda, sest tegelikult tunduvad need punased tõesti kvaliteetsemad. Mida küll teha? Kui piisavalt kaua mõelda ja sel ajal lapsel jonnida lasta, siis müüja, kes otseloomulikult ka suuskade valimisel abiks on, mõtleb ise midagi välja. Näiteks selle, et nende mõlema kepi alghind on sama ja ta saab teha meile siis komplekti sama soodushinnaga punaste keppidega. Vuolaa, haarame teepealt ka suusakoti ja minekut! Oh ei! Kas teil määre on kodus  olemas? Mis asi? Suusamääre? No natuke nagu midagi koidab, et kunagi kui suusatatud sai siis olid mingid möksid küll ... njaa ega ikka ei ole suusamääret. Nii siis müüja õpetas mind ka suuski määrima ja määrdeid valima. Tore, tore!

Koolis kuulu  järgi läks tal hirmus hästi see suusatamine ning laupäeval läksime siis koos minule suuski ostma. Pühapäeval käisime koos juba suusatamas. Hea, tore koht on. Kilomeetrine tasane ring, mänguväljak Miile keskel mängimiseks. Sõitsime koos 2 ringi ja tõesti ta sõidabki, see mu laps.

Aga täna nad rääkisid mu pehmeks ja rõõmustasid juba enne kui ma täielikult olin otsustanud. Mii saab ka suusad. Plaan siis järgmine: poodi, suusatama. Nii me siis läksime, ostsime Miile suusad, määrisime kohe ära, ootasime ja hakkasime suusatama. Einoh, see tšikk pani paaristõugetega vuh-vuh. Mõned korrad küll kukkus ja keeras oma jalad ebaloomulikku asendisse ning tõstis tagurpidi läinud suuska üle nina õigeks. Esimese ringi lõpupoole teatas, et see on nii vahva ja ta sõidab 3 ringi. Ma mõtlesin, et vaatame kuidas esimesegi lõpuni sõidame. Madli vingus juba esimesel ringil, et varvas on valus ja käsi on valus. Siiski jõudsime esimese ringiga lõppu ja läksime teiselegi. Selle ringi lõpus olin ma natuke väsinud sellest kiirusest ja pidevast looduse imetlemisest aga lapsed ei olnud nõus veel peatuma, läks kolmaski ring ja neljas. Selle küll Mii katksestas poole peal, ikka emme igatsus vist hakkas peale tulema. Aivi juba muretses, et kus me nii kaua oleme. Siiski kolm pool km on esime korra kohta ühele viieaastasele tubli tulemus. Mina sain veel pool ringi teha ja Madli tegi üldsegi kokku viis ringi. Vot nii... need lapsed on hullud!