...ja mida Sina teed järgneval aastal?: Tiilikkajärve rahvuspark, Põhja-Savo maakond, Ruatavaara/Sotkamo

Neljapäev, 20.6.2013

Pika ja natuke kaootilise plaanimise järgselt oli tekkinud siht silme ette. Täiseti teadmatuses, mis tegelikult ees ootab alustasin oma retke kuskil kell 8 Kiuruveelt. Sadas aga mitte väga kõvasti. Selline vihm, mis teeb pikka aega õues olles sind märjaks aga väikese maa saad tavalise jopegagi ära käidud.
Suure koti panin pakiraamile, julgelt 20 kg. Kuidas see mul kohe nii ilusti õnnestus, see seal stabiilselt püsis, tagatuligi jäi näha, ei oska öelda. Algaja õnn! Niisiis teele. Enne veel igaks juhuks automaadist ports raha välja, et kui midagi peaks juhtuma ja kui ei ole võimalik maksta kaardiga ja kui peaks kuskil kallis kohas ööbima.

Suundusin tuttavat teed Kiuruveelt välja. Aga eks nad on mulle kõik teatud pikkuses tuttavad. Nüüd siis Vieremä suunas välja. Kummiriided nagu arvata oli olid umbsed ja higi tuli juba esimesel mäel. Egas esimene mägi tittedele polnud. Muidugi mitte nii kõrge ja järsk kui Pyhäntä suunas teisipäeval aga siingi palju pikka tõusu. Tuttav Oravamäki. Siinkohal taipasin, et väikesest seljakotist pean lahti saama, sest see teeb sõidu ebamugavaks. Sidusin selle kui korviks ette ja toimis. Samuti taipasin, et julgelt 20 kg pagasit muudab mu hirmus aeglaseks ja sõit on kordades väsitavam kui ma ootasin ja olin valmistunud. Aga 10 km korraga. Siis väike joogipaus ja looduse imetlus ja edasi.
Kuigi valgust oli, oli vihmane ja nähtavus piiratud. Panin tuled põlema ja selle otsmikulambi ka veel lisatagatuleks koorma otsa. See otsmikulamp on 3 funktsiooniga: 2 valget ledi, 4 valget ledi ja 3 punast ledi. See viimane siis oli nüüd vajalik.

Viermän tie, 20.6.2013 klo 21:16

Kuskil 20 km oli sõidetud siis ilm lubas ka pilti teha. Taamal oli näha pisikesi mägesid. Siin oli tee suhteliselt tasane. Kaardi järgi kuskil Vieremä lähedal Sonkajärven suunas oli üks külalistemaja Puomila. See oli minu esimene varuvälapääs. Samas praegusel hetkel nagu võiks rohkem kui 20 km veel. Siis kuskil 50 km peal on Viitostien telkimisala. Seame plaani siis sinna, sest jaksu on. Kaardi peal oli veel üks puhkeala Takkomäen juures Kuopio-Kajaani maanteepeal. Aga see pole telkimisala. Tahaks aga kuivatada riideid. Ikka nagu märg on. Ja Vieremäl võiks tanklas või kuskil kohe korraliku prae süüa. Selle nimel sõidame edasi!

Teadmiseks siis, et ma töötan Ylä-Savon SOTE tervishoiu-sotsiaal-piirkonnas. Meie peahaigla on Kuopio Ülikoolihaigla (120 km). Lähim suurem haigla koos eiarstidega ja kirurgiakliinikuga on Iisalmi (37 km). SOTE piiri kuuluvad ka Vieremä ja Sonkajärvi, väikesed kohad Iisalmi ümber ja kogu aeg nagu pinnuks silmas meie osakonnaarstidele. Jälle vieremälaiset ja sonkajäevelaiset pool osakonnast hõivanud, sest "suur haigla" nagu Iisalmi ei ravi ju nende "väikeste" probleemidega inimesi. Egas see nii hull ka pole aga mõistate, kogu aeg käib jutt mingist Viremäst ja Sonkajärvest. Kus need küll on? Ja mis imepahad, koledad kohad need on? Sel retkel saame teada. Sest vaid 10 km ja...

Ongi juba Vieremä. See on mäe peal. Väga ilus tunnel viib Oulu maantee alt läbi. Jalgrattateed ja ilus kutsuv ülesmägi. Väike koht, kompaktselt koos. Mingit söögikohaga tanklat küll ei ole, kohalik baar bussijaama kõrval oma ööelumeluga kohe kuidagi ei kutsunud. Kuidas ma lähen suur kott ja kummiriided? Võtsin hoopis kotist varukilekoti ja istusin kenale pargipingile. Sööki olin ju kaasa võtnud kogu matka jagu. Niimoodi istudes isegi hakkas jahe. Kampsun oli abiks. Siis märkasin, et jope all ikka riided päris märjad. Pole hullu sõidusoojas on hea. Rattakindad polnudki kasutuses veel, sest sadas ja hoopis täissõrmikud olid käigus. Nii sai siis söödud esimene kaunis matkapala vaateka Vieremält alla järvele. Päris kaunis väike koht! Meeles mõlkumas mõnus kämpinguala. Võib-olla isegi kaugemale?

Vieremä 20.6.2013 22:05

Ja sealt need mäekesed tulevad! Wuii!!!

Üpris kiiresti sai selgeks, et orgu laskuv tee käänaku taga tõuseb kõrgemale kui enne. Aga mus oli veel pealehakkamist. Kuigi vihmariided olid juba üleliigsed, kummikud palavad. Ilm aga selline, et võib-olla sajab veel. Nii ma siis seda umbsust talusin. Puomila külalistemaja jäi juba mitu kilomeetrit tagasi seljataha kui tulid esimesed üllatused.

Kuskil Kauppilanmäen teel, Kauppilanmäe lähedal

Tere tulemas Sonkajärve alale! Kostitame teid eriti tapvate mägedega igas suunas. Meil neid jätkub mitmeks päevaks! Nautige ligasvalu ja hingematvat vaadet järgmisele orule, kust saab jälle tõusta imekaunist vaadet nautima meie imakaunile kuppelmaastikule ja taamal paistvale Sotkamo-Kajaani alale! Ja nii see algas. Mäest alla ja tahtejõuga üles. Üleval hingetu kaudselt vaatest ja otseselt tööst. Märjal päeval läks ootamatult palju vett. Mu veepudel tõmbus kortsu üllatavalt kiiresti. Neid mägesid võttes ootasin Kuopio-Kajaani maanteed, et siis kiiresti see ca 15 km sõitta ja jõuda kämpingalale. Aga ei. Mu lootused purunesid, kui jõudsin maanteele. Tapvad pikad tõusud ja sajaga mööda kihutavad autod. Kell on pea üks öösel ja need kihutavad! Liiklus on tihe. Mul on pikk tööpäev seljataga ja lihased põletavad. Koorem on vist raskemaks läinud. Venitasin end üles Takkomäele ja seal puhkealal pakkisin oma tuttuue telgi välja, puhusin madratsi täis, laotasin magamiskoti laiali, kuokisin kuivad riided välja ja läksin neid suurde invavetsu vahetama. Kui seal riietusin, kuulsin inimeste hääli puhkealalt. Nii, nüüd läheb jamaks. Aga ei olid kaks poissi, umbes 8 ja 10, kes õues ringi uitasid ja grillmaja katusel ronisid. Noorem tegi juttu ja tundis kuivi, kust tulen, kuhu lähen. Kas ei karda. Rääkis, et neil siin vaid paar maja ja tegelikult ikka kuritegevust pole. Siis nad avastasid, et ups nad on kaukas õue jäänud, kell on juba 2 ja läksid tuppa.
Mina panin oma riided kuivama, kuigi oli õhus palju niiskust ja lootust eriti kuivamise osas polnud. Kuivad riises seljas pugesin telki.
Telgiga pole rahul. Seda ei suutnud pingutada. Aga äkki ikka väsimus ja esimene kord. Vaatab homme uuesti. Madrats on kuidagi imelk ja juba tühi. Külm on magada palja maa peal. Maanteemüra on kohe ukse taga. Väga katkendlik öö oli. Ja siis korra ikkagi puhusin uuesti madratsi täis ja avastasin, et olin vaid ühe täispuhumiskoha kinni keeranud ja teine oli lahti. Seetõttu siis oligi madrats tühi. Pole ime! Aga hea ta on, see ju tähendab, et viga pole madratsis.Üks mure vähem sai jälle tunnike magada.

Reede, 21.6.2013

Minu viltune telk ja sõber Tunturi esimeses peatuskohas

Nii ma siis punnitasin magada pea kella poole 9ni välja. Päev oli pilvine aga ei paistnud, et tuleks sadu. Pakkisin vihmariided ja kummikud käepäraselt. Telgi tõmbasin tuulduma. See oli seestpoolt märg. Ja asusin sööma. Otsusutasin, et tuld ei tee, söön kerge eine ja Sonkajärvel tanklas söön korraliku prae!

Grillmaja ehk riidekuivatuspaik

Üldse olin oma reisiplaanid niimoodi sättinud, et otsustasin järgmiseks sõitta Jyrkäntie kaudu Tiilikkajärvele. Samuti olin otsistanud, et maksku, mis maksab, mina enam Seda Kuopio-Kajaani maanteed ei sõida! Maksan oma hea 10 km ringi. Aga mis sellest! Ja positiivne on, et saan ka Sonkajärvel käia ja Juhannus aatona ehk siis sel ootepäeval on poedki kella 9-12 lahti ja jõuan poodigi. Ja söön selle prae söögikohas.

Kaunis sild puhkealale

Asjad pakitud. Teele!

Kes vähegi matkanud on, vist teab, et teine päev on kõige raskem. Võib-olla ei ole ja minule on nii alati tundunud. Esimene öö oli vilets. Lihased annavad juba alguses tunda. Kuigi eelmine päev sai ainut 60 km sõidetud. Ja egas kohe on vaja Sonkajärvel meelde tuletada oma eileöist kutset. Tuleb meelde rõõmuküllane laste sülemäng sile-sile-künkad-künkad-auk!

Künkad-künkad. Aittokoskentie. 21.6.2013

Auk!

No, kas tõesti?

Väga rasked esimesed 11 km olid sinna Sonkajärvele. Arvatavasti, see tühi kõht ja väsimus. Siiski Sonkajärvi on imeilus linnake mäe peal. Kohe sisse sõites oli ilus surnuaed ja kirik.

Lahke paarike ütles, et 3 söögikohta on neil seal Sonkajärvel ja juhatas mulle need kõik kätte. Siis ma sõitsin kõik nad läbi ja kõik olid kinni. Niipalju siis praest! Aga pole häda!
*** Vahemärkus: ma kirjutasin häta ja speller joonis selle punaseks. Otsisin kaua oma viga enne kui ÕS lajatas mulle kurjalt kptgbd-ga. Olen soomestunud! :( Miks see keel nii raske on! Ja arstiteadus oleks ka poole lihtsam kui kõigil sündroomidel oleks sellised nimed nagu kollaste küünte sündroom, mitte Sjögreni sündroom või eriti palju kasutatud Lasègue test. Ma ei oska isegi seda e tähe moodi asja saada, pidin Wikist kopeerima ja hea, et meil diktofoni rääkimine on, muidu vaataks kogu aeg üle kas ikka g või q-ga. Pikad keerulised ja rasked nimed, mille väljalugemine võtab kaua aga no, mõned arvavad jälle, et keskooli matemaatika on ülemõistuse raske. Hoopis keskooli eesti keele õigekiri ja lausemoodustus. Tänan siinkohal õpetaja Tiina Pluumi, kes minu kirjutamisindu soodustas ja mõtteid avaldama turgutas. Kuigi jah, enamik kirjandeid oli lainelise joonega alla tõmmatud ja muidu kirjavigadest punane. Sisu oli hea. Nii ta ütles. ***

Aga pole häda! (Siis nõrga sulghäälikuga kirjutatakse.) S-market on lahti ja sealt ma ostsin, mida hing ihaldas. Einesaia kana-mangokastmega, toorsalati, jäätise, toonik-vee (ja see on india toonik-vesi, mitte mingi mullivesi nagu kõik, kellel baaris seda pole, pakuvad), Lakupala kollased kommid. Lisaks avastasin, et salvrätikud on head ja minigrip kotid voolava toidu hoidmiseks. Muidki arvatavasti ostsin. Ja läksin oma rikkalikku hommikusööki raamatukogu pingile sööma.

Raamatukogu, Sonkajärvi 21.6.2013

Kõht täis, meel hea. Päikegi hakkas paistma. Plaan oli siis Jyrkkä kaudu minna Tiilikkajärvele ja sealt kaudu sihtpunktiks Rautavaaran Metsäkartaano. Kämpingala, dušš ja riiete kuivatamine ja võib-olla järgmine hea söögikord. Vahepeal oli Jyrkkält algav Volkin polku ehk erakapitalil põhinev maastikurada, mida soojalt soovitatakse. Ning siis eriti pikk 36 km Virvatulen polku, mis algan sealt kämpingalalt. Lisaks Tiilikkajärve rajad, kus isegi laudteid pidavat olema.
Aga kuhu poole? Kus ma olen? Kõht oli nii tühi, et silmad nägid vaid söögikohti ja, mis teed, kus olid, läksid küll mööda. Tean, et esimene siht on Sonkakoski. Küsin möödakäialt ja nii nagu ma kahtlustasin, natuke tagasi, enne kirikut keerab tee paremale. Õigus! Egas me mägesid unustanud!? Ja imeilusaid järvevaateid?

Iso Kangaslampi, Sonkajärvi 21.6.2013

Kõikjal on paadid, kõigil on paadid!

Üllaltavalt tasane oli tegelikult, kui järgi mõtlema hakata ja Sonkakoski- seal oli kosk. Mida ma küll pildile ei jäädvustanud. Aga selline seal oli.

Sonkakoski, 21.6.2013

Sealt edasi tuli Jyrkkäntie. Väga mägine, rasked tõusud. Kulvemäki 228 m merepinnast. Ja kõikide pisikest kohtade nimi oli mingi mägi. Rasked 19 km. Ja siis korraks mäed lõppesid oli tasane maa. Tuleb vastu jalgratturite treeninggrupp. Heh! Võtke kott ka peale, vaatame, kuidas siis lippab. Aga eks me eesmärgid on erinevad, neil kiirus, minul vau kui ilus! Natuke veel punnitada, siis on mäepealne ja saab puhata. Vahepeal on ilusaid maju ja ait?

Jyrkkäntie, 21.6.2013

Ja tuli paradiis! Heleroheleline neem, sügavsineine järv, rootisipunased majad, laste kilked paadisillalt vette hüpates. See ongi paradiis!

Jyrkkä, 21.6.2013

Oulunlampi enne Jyrkkäkoski

Ja Jyrkkä. Seal on Ruukintupa. Ruukin tegu ehk siis rauategu. Vana rauatehas, restaureeritud muuseum ja näitusepind. Imeline koht! Sai kohvi juua ja imehead porgandikooki süüa kohvikus. Sõbralikud kohalikud. Üks vanamees rattaga tundis huvi, kust tulen. Leidis, et ikka hea ratas, 7-käiku. Ta oma rattaga peab ikka vahel jarrutama, ma kujutan ette, et see on püsti rattal vänttamine.

Ruukintupa, Jyrkkä 21.6.2012

Tõsiselt kaunis oli seal ja neil oli tulemas traditsiooniline juhannustanssi õhtul. Süldibänd ja puha. Järgmine aasta proovin selle asja ära! Sel aasta aga... Vaata sealt algabki see Volkinpolku!

Volkinpolku Jyrkkä poolne ots

Ja tee kulgeb edasi. Kui enne olid tõusud, siis nüüd hakkas asi käest ära minema. Mida arvad kui näed sellist vaatepilti?

Laakajärven tie, 21.6.2013

Vale puha! Ei ole ilus laskumine! Rase tõus oli ja kohe käänaku taga on uus. Lula-laa! Ei tea, kas need möödasõitjad on mures ka kui ma siin kraavis niimoodi leban. Ratas kukkus ka pikali, ei püsinud tasakaalus. Vaata! Lilled ja kasetoht!

Ja astudes vajub omajagu sisse!

Oi kui lahe! Ma tundusin ka endale tol hetkel päris hullunu. Kupli all ei olnud enam kõik korras. Isegi lihased ei valutanud enam aga üks korralik puhkus, paus oli vajalik. Korralik söök. Seal kämpingalal saab. Tuleb vaid sedasi minna. Laakajärvel ühineb see tee suurema Rautavaara-Kajaani maanteega. Sealt juba hops-hops Tiilikkajärvele, 11 km seal ja siis sinka-vonka ja vuolaa! Täiskäik edasi! No näed Sotkamo piir. Ja käänakukoht. Polnudki nii raske, nüüd sirge tee soode vahel. Mäed ka. Polegi hops hops. Tere, esimene mägi, millest ma üles ei jõua vändata!

Rautavaatan tie, Mäkelä, 21.6.2013

Siin me nüüd oleme, kallis sõber Tunturi. Tuleb sind käekõrvalvedada. Oleme koos nüüd juba 750 km sõitnud ja kohtasime seda mäge. Vaata, niipalju ju jõudsime!

Sealpool on Sotkamo ja Kajaani.

Tublid oleme. Mäetipus avaneb selline vaade, et võtab sõnatuks.

Mäkelä alal ei jäänud see jalutuskäik viimaseks. Oli ees veel mitu tõusu ja siis Lehtomäki. Raske, kes teab, mitme kilomeetri järel jõudsin sihtpunkti nr 1. See oligi mu peaeesmärk, kuigi oli kõigile öelnud Rautavaara, enamik ei tea lihtsalt neid rahvusparke ja väikeseid kohti.

Rautavaaran tie, Tiilikka teeviit

2 km maastikteed, mille alguses silt, et sõitmine omal vastuutusel. Ei olnudki nii hull. Matkaraja alguses olid korralikud kaardid ja viidad ja selgitused. selgus, et koht Pohjoisniemi, kuhu tahtsin minna on ikkagi väikese veelapiga eraldatud teispoolsest neemest ning ei pääsegi otse läbi. Peale selle ei olnud veel aimu, kas ma ratas käekõrval üldse kuhugi pääsen. Igatahes on üks lõkkepaik Koseval kell on 16. Lähen sinna hilisele lõunale ja vaatab, mis saab!
Koht on imekaunis. Piklik järv, mille keskel neem, kus saab kõndida. Tiilikkajärve rahvuspark.

Luodelahti vasemal ja Pohjoislahti paremal 21.6.2013

Kui ma mööda seda 1,8 ülipikka kilomeetrit Kosevale jõudsin ja seda rahu nägin, siis oli kõik. Siia ma jään ja käigu see soe dušš kuu peale. Mina ei liiguta enam lillegi. Teepeal olid sõbralikud matkajad ja nagu kombeks ikka teretatakse ja tehakse juttu lilledest ja liblikatest. Koseval oli 2 paarikest. Üks vanapaar Kuopiost, kel 2 laspselast, tulid väikesele jalutuskäigule. Kõnnivad ringi, grillivad vorsti ja sõidavad tagasi. Ja siis keskealine paarike kui nüüd ei eksi siis Joensuust, Ida-Soomest igatahes. Tulid paadiretkele. Neil on hakanud vesimatkamine jaanipäevatraditsiooniks saama. Eelmine aasta käisid Joensuu vetel seiklemas, nüüd esimest korda Tiilikkajärvel. Neil oli telk üles seatud ja igavesti vahva varustus. Need suured kaanega plastmasstünnid, millega mina olen näinud inimesi vett vedamas. Neil oli varustus sinna sisse pakitud ja nendega siis paati. Väiksemad tünnid väikestele vaheretkedele. Auto siis paadilaskmiskohta, kogu varustus paati, otsida imekaunis kohas telkimispaik, üleliigne varustus baaslaagrisse ja järvi uurima. Kui geniaalne! Hoiatasid usside eest olid seal piirkonnas juba 2 näinud ja nägime koos ka ühte. Mina siis otsustasin alustada söögist. Kuna mäed olid kõrged ja higi voolas, siis vett kulus. Tuli kasutada järvevett söögi tegemiseks. Mul ju uus lõkkekatel ja pajakindad.

Koseva lõkkeplats 21.6.2013

Vou! Selline järv!

Mummonlahti ja Nuottisaaret paistavad

Siis ma tegin endale rikkaliku õhtusöögi, termosesse teed. Katel oli küll liiga kõrgel ja vett oli ülearu palju aga lõpuks see keema läks. Ja õppetunni lõkkekokkamisest katlaga ma sain. Grillvorstid tulid küll superhästi parajal söekuumusel restiga, piisava ooteajaga. Aga eks seda ole juba ligi 10 grillsuve jätkuvalt õpitud ja neid õigeid näkse katse-eksitus meetodil leitud. Tänan ka osavaid šašlõkk-grillmeistreid õpetuste eest! Telk püsiti ja kui liiga kaua oodata, siis ka siin juhtub seda, et päike läheb looja. Küll see läheb horisondi taha pool 12 ja tõuseb taas pool 3. Päeva pikkuseks ütleb täsmäsää.fi 20h45min. Pimedaks ikka ei lähe! Ma ei väsi kordamast! See pole nagu jaanipäev Eestis, kus pissile saad minna ikka läkima puu taha, sest piisavalt pime on kui lõkkejuurest eemale minna. Siiski nagu Anders mulle on selgeks teinud siis fotograafia ehk photos-ja -graphos on valguse joonistamine/ valguse jäädvustamise kunst. Seega mulle algajale meeldib ka rohkem valgust, jääb pilt teravam.

Siiski. Minu laagriplats. Ja telgiga ma pole ikka rahul. See pole pingul ükskõik kui palju ma pingutan (nii otseselt kui kaudselt mõelduna). Seal on põhumõtteline viga küljes, mida ma pole veel välja mõelnud. Kas see vett peab? Ei tea, ei olnud õnne proovida.

Sõbrad telk ja Tunturi loojangut nautimas.

Ja siis ootas mind Pohjoisniemi. See piirikivi paistab olema Sotkamo ja Rautavaaran piiriks. Rahvuspargi väike põhjapoolne teravnurgaga ots, mille punktiks, see piirikivi, kuulun Sotkamole. Täpsemat ajalugu ei tea.